teisipäev, 26. oktoober 2010

Arvustab Wall Streeti

Seekord lugemissoovitus:


http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11410:finantsistid-firmad-raha-ja-ahnus&catid=4:film&Itemid=3&issue=3317

Ise kirjutasin ümber XXII pildi "Piirivööndile" - esietendub Kirjanduse majas 10. novembril. TÜT, nagu ikka.

esmaspäev, 4. oktoober 2010

Öelda oleks igasuguste asjade, näiteks orhideede ja banaanide kohta - mida näiteks kahkskümmend aastat tagasi ei olnud ei poeakendel ega kodudes ülearu palju, aga võib-olla fikseerub tähelepanu nõnda ebaolulistele asjadele tänu eile nähtud teatrile, mida ma siiski pikemalt ei kommenteeriks, seletaks, avaks, mul pole selle kohta midagi öelda, mida te juba ei teaks. Selgus hoopis, et tunne, mida mina olen enda kohta tundnud, ei olegi nii erandlik, ainult mulle kuuluv, monopoliseeritav, ja see on midagi,  mida kirjeldades tuleks kasutada sõna "ajalugu". Aga jätame kirjeldamata, tegelikult oli plaanis kõiki ninapidi vedada, näiliselt küll sedasama tehes, mida alati; sest eks kirjanik võib tunda ennast sel hetkel vabana nagu lind, kui tema kõige olulisem lugeja on näiteks kaotanud prillid või ka huvi seni palavalt armastatud autori vastu ...

kolmapäev, 15. september 2010

nimetu I

pühapäev, 1. august 2010

Maastrichti motiiv

Maastrichtis hakkas K. otsima mingit konkreetset kohvipoodi ning leidis keldriurka, kuhu me ka sisenesime.


Olen näinud inimesi, kes kanepit suitsetavad, tunnen kanepi lõhnast ära, ja paar korda on mulle seda ka pakutud. Laskusime trepist alla räpasesse ja suitsusesse keldrisse, mis oli hämar ja mille ainsaks mööbliks olid mustad nahkdiivanid sigareti põletusaukudega, seintel üks grafiti katmas teist. Nahkdiivanitel aga istuvad äraseletatud nägudega paarikesed, kes näevad välja nagu narkomaanid ja tegelikult ongi seda. Võtsime ühel neist diivanitest istet. K. ostis endale viie euro eest hästi priske kanepisuitsu. Tänavalt ostes oleks see olnud üks euro. Ja hakkas seda tõmbama. Igaks juhuks küsisin K-lt, et kui ma ise ei tõmba, kas siis ka midagi juhtub. K. ütles, et ei juhtu, et see peab verre imenduma, läbi naha ju ei imendu. „Proovi,“ pakkus ta, ja ma võtsin ühe mahvi. Teise mahvi peale hakkasin lihtsalt läkastama ja rohkem ei proovinud. See suitsetamine võttis 15-20 minutit aega.

Istusin ja nägin äkki silmanurgast, kuidas miski oli sellises kohas, kus ei peaks olema – tekkis tajuhäire. Mõtlesin, et kui juba istudes hakkab veider, siis mis juhtuks veel suitsetades? Mu pea, kael, õlad ja käed hakkasid üksteise järel ära surema. Puudutasin käega põske ja käsi ei tundnud midagi ja ka põsk ei tundnud midagi. Mul hakkas õudne, sest tundsin seda seisundit. Vahel tekib see üleväsinud olles. See oli, nagu valutaks sul kogu vereringe. Otsekui veri soontes hangub ja veel valutab seda tehes.

Mul tekkis surmahirm. „Hakkame õige minema,“ ütlesin ma. Poolel teel osa sellest lausest kadus, nagu oleks keegi selle ära varastanud. Lihtsalt „... õige minema-t“ ei olnud enam.

Proovisin moodustada uue lause: „Vaata, kui huvitav efekt on kanepil.“ Väljus minust ainult: „Vaata, kui.“ Unustasin ülejäänu, mis ma öelda tahtsin, ära. Õnneks sai K. suits otsa. Ja kolmas lause mul õnnestus: „Läheks värske õhu kätte.“

Imekombel sain ma ka jalad alla. Tänaval oli mul tunne, nagu võiks olla serva pidi püsti pandud paberilehel kõva tuule käes. Näis, et hakkan kalduma mitte näoga maa poole, vaid kuklaga maa poole. Lihtsalt langen, aeglaselt. Haakisin end K. käevangu ja hakkasin teisele poole kalduma. Aga ma ei tea, kas see ainult viirastus mulle või oli ka tegelikult nii. Kui oleksin seisnud üksi, ilma käevanguta, kas oleksin kukkunud? Küsisin K-lt: „Kas ma kujutan seda ette või ma tõsiselt ka siin koperdan?“ Ja ma ei saanud talt mingeid teateid. Natukese aja pärast ütlesin: „Nagu paremaks läheks“, aga olin olnud ennatlik, sest midagi hakkas jälle juhtuma tajudega. Aga rääkida ma sain.

„See jätkub,“ ütlesin ma. K., kes oli senimaani vaikinud, vaikis veel minuti, ja ütles nagu kaja: „See jätkub.“ Ja kuigi ma natuke kõikusin ja klammerdusin endiselt K. käevangu, tabasid mind järsku meeletu entusiasm ja eufooria ja ma lobisesin sellest, kui meeletult halvad on narkootikumid ning kuidas ma tahan leida ühte politseinikku, kellega ma tahan sellest rääkida.

neljapäev, 1. juuli 2010

Mõttetud lingid

Huvitav, et puhkusel olles muutuvad ükskõik millised lingid täiesti mõttetuks. Nende koondnimetuseks näib olevat eneseabi. Aga abi vajab ainult see, kes peab käima tööl. 11 kuud aastast ma teen seda nagu teiegi. Just sellepärast tsiteerin klassikut: töölkäimine lühendab eluiga.

laupäev, 26. juuni 2010

Käik Eedenisse

Käisin teoks tegemas oma nädalavahetuseplaani, võtsin puhkuseraha ja käisin Eedenis, kus oli meeldivalt vähe rahvast - nad ongi tõesti kõik ära sõitnud, oma suvilatesse või mis iganes neil seal kusagil, mis ei ole Tartu, on - ja Lindexis olid täpselt sellised suvepüksid, millest ma olen unistanud, hästi värvilised, laiad, pehmed ja idamaiselt salapärased, sest mõne riidepuhul sul on lihtsalt selline tunne, nagu oleksid sa teda eluaeg kandnud - isegi siis, kui sul teda veel ei olnud, ta on osa sinu olemusest, ja nii on ka nende pükstega, millest ma usun, et kindla peale kohtan varsti kedagi, kes leiab, et näen neis välja "imelik". Peitsin nad kappi homset ootama. Aga tähtsamad küsimused - nagu kuidas väikekodanlusele ära teha - on ikka veel lahendamata.

pühapäev, 13. juuni 2010

Õied

Kriitika üllatab endiselt - ja jutt käib ikka "Usuvaenlasest" - ning olgu üks kena tähelepanek raamatu kohta siinkohal äragi toodud (vt 11. juuni Päevalehte): "Kummaliselt jääb kõlama nn tartuliku intellektuaal-boheemlaskonna elustiil, millest „Usuvaenlase” mitmed peatükid on viimseni läbi imbunud. Pidetu elu vastumeelse töö, sassis suhete ja lõppematu enesehävitusega on ju tegelikult ammu läbi kirjutatud ja hakanud end ammendama juba aastaid tagasi. Seega tekib Bristoli noorusmälestuslike nägemuste puhul küsimus, kas sellise elustiili taaselustamisel on võetud ka mingi seisukoht. Tundub, et (enese)kriitikat, lisaks nostalgiale, teoses peitub, kuid pliiatsiga alla joonida ei õnnestu. "

Tegelikult seisukoht muidugi on. Ehk nagu paar nädalat tagasi Krüpis sai tunnistatud, on see alles algus ...

teisipäev, 18. mai 2010

Mina ja Jüri ehk Ulmekirjanik

Ei, ma panen jälle lingi:

http://www.tamperemaja.ee/?id=221

Tegelikult ma aiman, kust tuli seos. Seos on sama tüüpi, nagu et mu kolmanda raamatu "Tulemata riik" puhul hakati mainima Lars von Trieri. Asjata, kuid esimene raamat ja Trieri film hakkasid arvustajatel juhuslikult sarnase pealkirja tõttu segi minema.

esmaspäev, 17. mai 2010

esmaspäev, 10. mai 2010

1989 - 1997 - 2010

Lõiguke internetihämarustesse kadunud uudisteportaalist kõlab nii (olles aktualiseeunud allpool mainitud teksti uusversiooni oletatava ilmumisega A-Disaini sarjas "Tartu raamat" ning endiselt pealkirja "Maailm, mis on hea" all):

"P. B. kirjutas esimese luulekogu 1994. aastal, kuid avaldas selle olude ja kirjandussituatsiooni sunnil alles 1999. Vahepeal jõudis ta kirjutada oma esimese pikema proosateksti "Maailm, mis on hea" (1997). See kõneleb Tartu füüsikaüliõpilaste elust hilissotsialistlikus Eestis (1989-1990). Tekst on siiani levinud anonüümse failina alates selle väljumisest P. B. arvutist. Alates 15. novembrist on see tekst oluliselt ümbertehtud kujul üleval Kirjanike Kodu võrgulehel. P. B. on avaldanud ka kuus paberraamatut."

Lisagem, et KK võrgulehel pole tekstist "Maailm, mis on hea" jälgegi, ei algsel ega ka ümbertehtud kujul.

esmaspäev, 3. mai 2010

Sein vanas raudteejaamas

Zen vanas raudteejaamas ...

Miks tundub selgus eneses alati nii radikaalne, isegi konfliktne? Mitte et tekiks tüli iseendaga, vaid kellegagi, kes on juba teinud plaanid sinu elu kohta ära. Hämara peaga oled sa tal lubanud seda teha, mitte et oleksid kuhugi alla kirjutanud, vaid keeldumise puudumine ongi olnud sinu luba teha oma eluga kõike, mis pähe tuleb ... Aga see luba on antud endale.

Ise teen oma eluga, mis pähe tuleb, ja kellelgi pole siin mingit kobisemist.



Mõnikord, kui Tartu raudteejaama lähen, on seal jälle fragment minevikust mõne inimese kujul, ootab seal mind, et aktualiseeruda, aga eriti näha ei tahagi, pöörab lausa vastikustundega pea ära - ju ma pole siis endale pandud lootusi õigustanud, olen oma minevikutegelasi alt vedanud, nii et häbi on nüüd mu peale vaadatagi, minu 21. sajandi riideid ja 21. sajandi elu, kui minult oodati, et viiksin sõnumi 20. sajandist iseenda kujul tänasesse päeva.

kolmapäev, 28. aprill 2010

Kyogenid Tartu üliõpilasteatris ehk 4. ja 5. mail kl. 19 Tampere maja keldrisaal

Annan panuse pressiteate levitamisse. Asi ise ehk Tartu Üliõpilasteatri esietendus toimub umbes nädala pärast Tampere majas. Koostöös Tampere majaga on valminud TÜT uus lavastus „püüdetult ulbib laia jõe laisas voolus roheline konn” - kompositsioon jaapani klassikalistest kyogenidest (otsetõlkes umbes „hull poeesia”). Kyogenid on satiirilised lühikesed dialoogid, mis pilavad inimlikke nõrkusi – kergeuslikkust, rumalust, ahnust, silmakirjalikkust jne.

Esitamisele tuleb üheksa kyogeni ja neid mängivad teatri uued ja vanad liikmed – kokku 19 noort. Teater võttis 2009. a sügisel vastu 14 uut näitlejat, kellele on see esimene ülesastumine üliõpilasteatris. Etendus on mõtteline järg 2000. a. mängitud zenbudistlikule lavastusele „... lumi just on langenud üle Yoshino küla”. Lavastaja on Kalev Kudu, tekstid tõlkinud Aare Pilv ja Kalev Kudu, kunstnik Kadri Kõiv, helipilti aitas sättida Raho Langsepp.

Et Tampere maja keldrisaal mahutab vaid 30-40 inimest, siis on soovitav osta piletid eelmüügist (üliõpilasesindusest, Ülikooli 18b); karta pole, et kes etendust soovib vaadata, sel see vaatamata jääb – teater mängib etendust kogu maikuu jooksul ja kolm korda ka juunis. Etendus sobib vaatamiseks ka kooliealistele lastele!

Etendused mais:

7. mai kl. 19

8. mai. kl 16

11. 14., 19. ja 21.mai kl. 19

22. mai kl. 16

26. ja 28. mai kl. 19

29. mai kl. 16

Juunis - 2., 3. ja 4. juuni kl 19.

Piletid 50/75 kr eelmüügist üliõpilasesindusest Ülikooli 18b E –R kl 9 – 16.30 . Info tel 737 5400 ning tund aega enne etendust kohapeal. Gruppidele (10>) soodustus. Info tel 5569 6846 ja 738 6300.

teisipäev, 20. aprill 2010

Sünnipäev võsas

Millegipärast on kõige kummalisem mälestus seekordsest sünnipäevast  selline - paik keset raagus põõsaid ja inimesekõrgust kuluheina, imelik valgus - arvatavasti päevaaeg, sest on valge, aga päike on sellest pildist siiski puudu - ja siis, ilma igasuguse üleminekuta vahetuvad koht, aeg ja valgus, ja vahingulik atmosfäär muutub ööks ... Uuel päeval aga jooksin iga viie minuti tagant välja, et külastada töökoha lähedasi lokaale - see osutus lihtsaks, töökaaslased ei pannud mu puudumist tähelegi, sest olin nad muutunud veiniga kahjutuks -, ja õhtul - kalatoidud ja valge majavein Ülikooli kohvikus ...

Ma täiendan seda sissekannet veel tähelepanekuga, et ma väldin olemist "siin ja praegu", paiskamaks suurema osa oma energiast juba ammu möödunud olukordade rekonstrueerimisse, ja olles seeläbi, sel kombel õnnelik ja rahul ...

teisipäev, 6. aprill 2010

Tantsiv mees

Mees tantsis Supilinna päevadel ja puud polnud veel lehte läinud ja ma teadsin ta nime, kuid ei mäletanud, et olen teda enne näinud: meest mustas, ega mäletanud sedagi, mis ma temast enne olin arvanud, sest see tants – oli esimene sedasorti tants mudale tallatud maal. Vaatasin hoolega, et ma ennast teda pildistades poriseks ei määriks.
Mis temast sel õhtul edasi sai, see polnud suurt minu asi, kuskilt ma seda kuulsin ja kohe jälle ära unustasin, ja teda järgmine kord nähes – võib-olla aasta hiljem – hõikasin juba, et see, et näe, kuulus, võib-olla isegi geniaalne N. siin, mille peale ta märgatavalt elavnes, astus päris ligi – liiga lähedale, nagu märkasin –, ja suudles mu rinda, aga seljas oli mul roheline teksatagi, ja selle taskus, täpselt kohal, mis teda huvitas, oli rahakott vähese rahaga.

Ja ma mõtlesin: ta võiks teha näo, et suudleb, aga tegelikult tahta raha, ja ega ma palju eksinudki. Mööda läks veel mitu kuud või aasta koguni, sel kevadel oli mu elus esimest korda nii palju inimesi, elevust ja rõõmu, mis meenutas 1994. aastat – aega täpselt 10 aastat varem – uusi tuttavaid ning raskestikirjeldatavat ja üldse mitte põhjendatavat, aga tõest võidutunnet, kus tead, et oled võimeline vallutama kogu maailma, kui sul see tahtmine peaks tulema.

Samas, paralleelselt sellega on sul peas tagumas rütm, sõnad, mis tuleb üles kirjutada, meelde jätta, jõuab kätte suvi, linn su ümber elab oma elu, mille osa on sinu elu, meenutad vahel meest, kellel oli tavaks mõõta, kui palju kuupmeetreid sellest linnast täidad sa oma kehaga, mõõta õhku, mida hingad, mõtled selle mehe peale ja – et kõik on korraga läbi. Ja – et ega sa seda väga kahetsegi, see on üks neid asju, mida enam muuta ei saa (nii sa oma naiivsuses arvad).

See kõige läbiolek annab sulle justnagu tiivad. Milleks tiivad? Eks ikka selleks, et lennata. Umbes samamoodi lennata, nagu sa nägid, kui jälgisid tantsivat meest.

esmaspäev, 5. aprill 2010

"Usuvaenlane" - raamat 20. sajandist

ja mitte ainult sellepärast, et kolm raamatu lugu on kirjutatud aastal 1998. Lõpetame sellega oma ebasiira huvi ja võltsi sisseelamise 21. sajandisse, sest võib-olla on tegelik hoopis aasta 1993 ...

Esitlus toimub 6. aprillil kl 18 Tartus, Vanemuise 19 krüptis.

teisipäev, 30. märts 2010

Bristol esitleb: "Usuvaenlane"

Tartu kirjanduse majas kolmandal ülestõusmispühal, 6. aprillil kl 18. Vestleb autoriga Talvo Pabut. Foto raamatust, autor Maria Rõhu.
Muidugi me tahame juttu teha eelmise sajandi üheksakümnendatest ilmse eesmärgiga unustada 21. sajand, eriti 2010. aasta, mis hetkel ei puutu üldse asjasse. Et 21. sajand ei puutu üleüldse asjasse ka Bristoli järgmise raamatu "Maailm, mis on hea" juures, siis on täiesti võimalik, et selle juurde ei naasta niipea.

Tähelepanek

Vormistame siis julmalt ja ebaisiklikult (st sorry, sõbrad, kellegi pihta konkreetselt see ei käi): kõigi maade grafomaanid kasutavad kõigist märkidest kõige rohkem kolme punkti. Niisiis, kui on plaanis tekste avaldada, tuleb need kolm punkti toimetajate pilgu alt ära koristada. Valdavalt.

reede, 12. märts 2010

Vene ulme

"Päevane vahtkond" on väga hea film, aga kust saada "Öist vahtkonda"? Oli minust üsna ettenägelik osta 2006. a. oktoobris Minskist mängukaardid filmitegelaste piltidega ja mitte enam niiväga ettenägelik need omaenda korterisse ära kaotada. Kadunud on veel üks suur kollane plastmassist sõrmus (kevadel oleks seda vaja, et kanda koos kollaste pärlitega). "Vahtkondade" häda on see, et kaubamajades pole neid tükk aega näha olnud, võib-olla mitte kunagi, sest ostsin "Päevase" Maximast 25 krooniga. Lukjanenko eestikeelne raamat õnnestus saada suvel 49 kr-ga.

Filmis oli nimelt see kriit, millega kirjutades sai asju muuta tegelikuks, ja see seostub eluga niimoodi, et kui ma eile Maximas käisin - ikka lootuses kammida läbi veel kord filmiriiul -, põrkasin A-le ja tegin püüdlikult näo, et ma ei märka teda, ja sama tegi arvatavasti temagi. Kui koju läksin ja hakkasin päevikut kirjutama, avastasin, et eelmise päeva sissekanne lõppeb lausega A-st, kes kunagi kirjutas mulle Saksamaalt ja hiljem Tartust pikki avameelseid kirju, aga lõpetas meie suhtluse paar aastat tagasi telefonis sõnadega: "Ära mulle enam kunagi helista!", jättes mind teatavasse hämmeldusse v meeltesegadusse, aga väljendudes sellegipoolest minu jaoks täiesti arusaadavalt. Sellesama A. peale olin millegipärast mõelnud ja selle mõtte ka päevikusse kandnud, kust see siis päev hiljem Maximasse materjaliseerus. Aga ma ei arva, et materialiseerus kui märk, et ma peaksin A-le avasüli lähenema ja ära leppima. Õnnestus pigem vältida viha ja raevu, skandaali ja politseid; aga miks, mõtlesin ma seejärel, on see Belgias veedetud nädal muutnud mind nii avatuks, et ma ise manan endale õnnetuse kaela?

pühapäev, 28. veebruar 2010

Tühi-tähi

on mu viimase aja lemmiksõna asjade kohta, mida võib leida suurel hulgal ju siis mu enda ümbert, et on kujunenud otsekui teatav üldistus. Et ei pea enam keeruliselt mitmekihiliselt kõiki osapooli mõistvalt asju lahti seletama, analüüsima, vaid võib lühidalt panna punkti või ka lausa täpi I peale, öeldes TÜHI-TÄHI, ja ma kasutaksin seda sõna ka nüüd, ja mitte ühtegi teist.

reede, 26. veebruar 2010

Keeldumine

Kõik tuleb sellest, et ma tegelen prioriteetidega ja olen meelega ära unustanud oma otsesed n-ö kohustused, ja minu kohustus ei ole ju ometigi leida vaimukas lausung iga oma päeva ja hommiku ja ettevõtmise kohta, ja prioriteedid on paraku ja sedapuhku ja juba teab kui kaua sellised, mille eest raha ei maksta, need on tagantjärele kirjeldused, võimalikult hästi ja tarviduse korral tegelikkust moonutavad / rõhutavad / pisendavad lood, lood alguse ja lõpuga, ning enesekehtestulikud põhitõed lasevad kähku jalga, näehs mind sellises meeleolus, ja ma ei siruta kätt, et haarata koogitükki, vaid lasen temal teha esimese liigutuse minu poole, et seejärel põgeneda.

esmaspäev, 15. veebruar 2010

Inimestest voodis

mitte Zavoodis või sõdurisinelis pajatab kas homme või ülehomme Tartu Postimehes ilmuv minu lugu, teisisõnu räägib see Jüri Kaldmaa lavastusest "Kitarriõpetaja" Vilde teatris. Tark tormab seda Staadioni tänavale (nr 48, Nurme kohvikuga samas majas) vaatama - veebruaris veel 16. ja 17. kuupäeval kl 19.

Link: http://www.tartupostimees.ee/?id=226043
peaks juhtima sinna , kuhu tarvis.

reede, 8. jaanuar 2010

Kino, igapäevane oopium

Keegi tööl oli kuulnud, et "Doktor Parnassuse imaginaarium" pidi väga halb film olema, ja nii sattusingi seda vaatama, sest mina, kes ma ajalehti ei loe ja televiisorit ei vaata, polnud ju kuulnud asjaolust, et film mitu nädalat Cinamonis jookseb. Keegi ütles, et film on "selgrootu". See on sõna, mis mind lausa inspireerib, see tähendab, et tekitab jälle sellesama homeerilise ja lõppematu naeruhoo, mis tabas eile mind Taskust välja astudes lumises Tartu bussijaamas õhtul pool üheksa. Mulle meeldivad inimesed, kes arvavad teadvat, mida tähendab sõna "selgrootu". Luban, et hakkan seda sõna uuest aastast kasutama kõikvõimalikes kohtades.

Aga Nolani "Pimeduse rüütlit" eile õhtul enam vaadata ei jõudnudki. Hea, suisa maitsekas investeering, mille sooritas mu laps omaenda taskuraha eest.