kolmapäev, 23. september 2009

Talveuni läheneb

Mingi hetk tänasest hommikust - inimtühi Rüütli tänava ots seal, kus kunagi oli Eesti Telefoni kontor ja natuke kaugemal Tartu Tigma, hommikuvalguse peegeldumine fassaadidel, mis on sel kellaajal paremat kätt valgustatud ja vasakut kätt tuhmid, või hoopis Botaanikaaia WC kaetud aken - või hoopis eilsest õhtust - puulehed pimeduses mu jalge all kusagil Maarjamõisa haigla lähedal, öine tuul saatmas mind teel kesklinna ...

Olen nähtamatu kõigile, kes minu käest midagi tahavad.
Mul on ees eelmise elu nägu, mida nad ei tunne.

Võib-olla sain selle näo öösel, kui panin ette tema prillid. Ta oli need lauale minu omade kõrvale pannud ja pimedas ei teinud ma vahet. Varem ta neid samasse kohta ei pannud. Panin (tema) prillid omale padja alla, et näha kella, kui peaksin keset ööd üles ärkama, ja ärkasingi ja vaatasin kella ja -

MA EI NÄINUD MIDAGI.
Ma ei saanud aru, miks ma ei näe.

Kiireim tee - nad tsiteerivad Jungi - psühhoosini viib läbi televiisori.
Kas ma olen valmis nende tagajärgedega kokku puutuma?
Arvatagi ja eelnevast ja et ei ole.