teisipäev, 18. mai 2010

Mina ja Jüri ehk Ulmekirjanik

Ei, ma panen jälle lingi:

http://www.tamperemaja.ee/?id=221

Tegelikult ma aiman, kust tuli seos. Seos on sama tüüpi, nagu et mu kolmanda raamatu "Tulemata riik" puhul hakati mainima Lars von Trieri. Asjata, kuid esimene raamat ja Trieri film hakkasid arvustajatel juhuslikult sarnase pealkirja tõttu segi minema.

esmaspäev, 17. mai 2010

esmaspäev, 10. mai 2010

1989 - 1997 - 2010

Lõiguke internetihämarustesse kadunud uudisteportaalist kõlab nii (olles aktualiseeunud allpool mainitud teksti uusversiooni oletatava ilmumisega A-Disaini sarjas "Tartu raamat" ning endiselt pealkirja "Maailm, mis on hea" all):

"P. B. kirjutas esimese luulekogu 1994. aastal, kuid avaldas selle olude ja kirjandussituatsiooni sunnil alles 1999. Vahepeal jõudis ta kirjutada oma esimese pikema proosateksti "Maailm, mis on hea" (1997). See kõneleb Tartu füüsikaüliõpilaste elust hilissotsialistlikus Eestis (1989-1990). Tekst on siiani levinud anonüümse failina alates selle väljumisest P. B. arvutist. Alates 15. novembrist on see tekst oluliselt ümbertehtud kujul üleval Kirjanike Kodu võrgulehel. P. B. on avaldanud ka kuus paberraamatut."

Lisagem, et KK võrgulehel pole tekstist "Maailm, mis on hea" jälgegi, ei algsel ega ka ümbertehtud kujul.

esmaspäev, 3. mai 2010

Sein vanas raudteejaamas

Zen vanas raudteejaamas ...

Miks tundub selgus eneses alati nii radikaalne, isegi konfliktne? Mitte et tekiks tüli iseendaga, vaid kellegagi, kes on juba teinud plaanid sinu elu kohta ära. Hämara peaga oled sa tal lubanud seda teha, mitte et oleksid kuhugi alla kirjutanud, vaid keeldumise puudumine ongi olnud sinu luba teha oma eluga kõike, mis pähe tuleb ... Aga see luba on antud endale.

Ise teen oma eluga, mis pähe tuleb, ja kellelgi pole siin mingit kobisemist.



Mõnikord, kui Tartu raudteejaama lähen, on seal jälle fragment minevikust mõne inimese kujul, ootab seal mind, et aktualiseeruda, aga eriti näha ei tahagi, pöörab lausa vastikustundega pea ära - ju ma pole siis endale pandud lootusi õigustanud, olen oma minevikutegelasi alt vedanud, nii et häbi on nüüd mu peale vaadatagi, minu 21. sajandi riideid ja 21. sajandi elu, kui minult oodati, et viiksin sõnumi 20. sajandist iseenda kujul tänasesse päeva.