esmaspäev, 27. juuli 2015

Botaanikaaias

Arvutis jooksis tekst kinni, lõin kirjutamisele käega ja läksin botaanikaaeda jalutama. Teel sinna tabas mind külm tuuleiil, pärit sügisest, koos tundega, nagu tuleks hakata septembriks valmistuma. Aia värav oli pärani ja ümberringi kostis inimhääli, aga näha polnud kedagi. Inimesekõrgused punaste õitega taimed, minu lemmikdžungel selles kohas, vahetab igal aastal paika, aga ma ei hakanud nägema ka metsikut aveva selle ülesleidmise nimel. Oli kass, kes aeg-ajalt tagasi vaadates mäkke jalutas ja muidugi järgnesin talle, istusin pingile - sest see oli uus pink, enne selles hea tiigivaatega kohas pinki ei olnud - ja kohe ronis lapiline kass mulle sülle, olles ootamatult suur, karvane ja raske.

Kunagi näitas valvur mulle palmiaia tagaruumis pimeduses küülikut. See oli veel siis, kui Lavastaja botaanikaaias malevatükki tegi ja minul midagi teha ei olnud ja ma avastasin valvuri koos jänesega. Millegipärast arvan, et ei seda valvurit ega küülikut ole enam elavate kirjas. Kõik see juhtus ju peaaegu sada aastat tagasi, ja kui mitte minuga, siis kellelgi üpris minunäolisega.







laupäev, 25. juuli 2015

Pallimäng


Mängisin oma peigmehega palli. Mitu väikest, pihku mahtuvat värvilist põrkepalli; suutsime kõik ära kaotada, kuigi seal oli ainult betoonplaatidega lage plats. Nad ei kadunud plaadivahedesse, vaid kuhugi väljapoole platsi, mis näis võimatu. Rohi ei olnud väga kõrge, kuid me ei leidnud neid üles. Kolimine oli nagunii ukse ees, asjade kadumaminekud samuti, mis meil pallidest!

1996. aasta suvel valitses tohutu vaikus, Tartus ei ehitatud veel eriti midagi. Ülejõe vaikus peitis lugu, mis oli paks nagu muinasjuturaamat, seda andis lugeda, see oli seitsme lukuga kinni keeratud ja kindlasti mitte mõeldud 20. sajandi jaoks, see oli 21. sajandi lugu, ja ma ei tea, kas ma seda teile siingi veel räägin.