esmaspäev, 27. juuli 2015

Botaanikaaias

Arvutis jooksis tekst kinni, lõin kirjutamisele käega ja läksin botaanikaaeda jalutama. Teel sinna tabas mind külm tuuleiil, pärit sügisest, koos tundega, nagu tuleks hakata septembriks valmistuma. Aia värav oli pärani ja ümberringi kostis inimhääli, aga näha polnud kedagi. Inimesekõrgused punaste õitega taimed, minu lemmikdžungel selles kohas, vahetab igal aastal paika, aga ma ei hakanud nägema ka metsikut aveva selle ülesleidmise nimel. Oli kass, kes aeg-ajalt tagasi vaadates mäkke jalutas ja muidugi järgnesin talle, istusin pingile - sest see oli uus pink, enne selles hea tiigivaatega kohas pinki ei olnud - ja kohe ronis lapiline kass mulle sülle, olles ootamatult suur, karvane ja raske.

Kunagi näitas valvur mulle palmiaia tagaruumis pimeduses küülikut. See oli veel siis, kui Lavastaja botaanikaaias malevatükki tegi ja minul midagi teha ei olnud ja ma avastasin valvuri koos jänesega. Millegipärast arvan, et ei seda valvurit ega küülikut ole enam elavate kirjas. Kõik see juhtus ju peaaegu sada aastat tagasi, ja kui mitte minuga, siis kellelgi üpris minunäolisega.







pühapäev, 26. juuli 2015

Kergelt sügisene

Sõitsin varajase bussiga Tartusse. Samas bussis oli suure rohelise seljakotiga naabrimees, kes siirdus idapiiri valvama 8.15-se Jõhvi bussiga. Milllestki isiklikust me juttu ei teinud, vaid arutlesime täiesti neutraalselt Mustvee viie kiriku üle. Taevas oli lauspilves, kuid kui üpris täis bussiga edasi saime, tuli poole tunni pärast päike välja ja jäi pilvede vahelt paistma. Igavere postijaam jäi teisele teele, sellest me mööda ei sõitnud. Olin unes Igaveres käinud, naabrimees oli unes seisnud ilma elektrita madalaksvajunud tare, uksel ja vaadanud meid kriitiliselt, kuigi jõime naabrinaisega ainult lahjat valget veini.

Naabrimees kobis kordoni juures maha ja mina vaatasin aknast Mustvee bussijaama, kus lapsena igal suvel olin vanematega busse oodanud. Tookord oli see üpris tolmav võõrapärane paik. Mustvee kaubamaja lähedal asus söökla, kus toitudel oli spetsiifiline poslamasla hais. Magustoiduks oli kisell kohupiimaga, mida sõin parema meelega, aga supp ja praad tuli ka alati ära süüa.

Nägin bussiaknast, et tee ääres kaubeldakse maasikate, kurkide ja kalaga. Tihti kohtas suletud kalakioskeid sildiga "Täna kala ei ole". Paremat kätt oli Peipsi järv, kuhu viivaid teeradu lapsena olin teadnud. Viimati olin siin 2008 supelnud ja kuulanud hämmastusega sõpra, kes riidest lahti koorides rääkis tõsimeelselt, et oli eelmises elus kala. Minu sugulasi me ei kohanud, kuigi igas teises külas pidi siin mõni olema. Küllap nad poleks mind ära tundnud. Tõenäoliselt olid nad ammu unustanud mu olemasolu.

Jõhvis polnud vaja kaua oodata, Narva buss läks poole tunni pärast. Laidoneri kuju kaunistas stiilse 1950. aastate arhitektuuriga linnaväljakut  ja igal pool sagis moodsalt riides rahvas. Kohvikust värskeid saiakesi kaasa ostnud, jäi mu pilk pidama veidrale maalile kohvikuseinal. Sel oli kujutatud mitem tornikesega ikka selles staliniaegses stiilis hoone, mis oli ühest tornist justkui pahupidi tõmmatud, paljastades ühe toa sisemuse. See oli optimistlik nägemus sõjapurustustest, kus oli viga saanud ainult välissein, kunstipäraselt keerdus nagu vahvel jäätise ümber

Maastik bussiakna taga hakkas aeglaselt muutuma, nagu teaks ka midagi riigipiirist. Põllud kadusid ja asemele tuli lõputu võsa, ja viidad paikadesse, kuhu oleksin väga tahtnud sattuda nüüd, teeviitu nähes. Võisin teeviida peale täitsa lolliks minna, sest iga viit tähendas kaotatud võimalust, kui sa seda teed ei valinud. Nagu telesaates, kus populaarses vormis üritati selgitada kvantmehaanikat, peale mida mul oli tunne, et tuleb kõik paksud romaanid, uuenduslik proosa, vanamoelised naistekad ja moodne luule nurka visata ja hakata lugema füüsikuid ja filosoofe. Võib-olla see heidaks valgust mu probleemile, kui ma püüan teostada kõiki valikuid korraga.

Mu mõistus on eksinud loendamatute valikute labürinti, püüdes ajas tagasiulatuvalt mõjutada sündmusi, neid eelnevalt rekonstrueerides - justnagu mu keha on eksinud sellesse ühte võimalikku maailma, riiki ja linna, püüdes teadvusele vastupidi jääda muutumatuks, vältides teisenemisi. Kuidas saab mu erinevatel identiteetidel olla üks väliskest? Küllap jääb see mind kauaks painama.

laupäev, 25. juuli 2015

Eesmärgivaras

Rüütli tänava peenes keldriõllekas olin natuke ebatavalises seisundis ja tajusin kõike nagu unes. J. R. Schrammi keldris ütleski ta:

„Igaühel on mingi eesmärk.“

„Ma kohtun sinuga, kuigi samas võiksin tunnistada, et mu ainus eesmärk oled sina, aga sinu varjus ei ole teisi eesmärke, sa oled mu lõpp ja kohalejõudmine ja...“ Ma ei öelnud talle seda, vaid vajusin mõttesse: mis on minu eesmärk? Olin sellega olnud terve elu hädas. Järelikult ei mõtle ma seda välja ka Schrammi keldris. Lootsingi, et ta seda minu käest ei küsi, kuigi olime õlut joonud nii palju, et igasugused piirangud hakkasid kaduma ja juba oli juttu olnud ka meestevahelisest armastusest. Aga kõige suurem tabu on alati just see teine sinu vastas istuv inimene ja on siiski asju, mida sa üheski teadaolevas seisundis ei või talle sinu ja tema kohta öelda.

Mis on tema eesmärk? Kas ta loodab, et ma samuti tema käest seda ei küsi, või vastupidi, provotseerib mind küsima? Seda ja kõikvõimalikke muidki, kujuteldamatuid asju?

Tema ju selle hüpoteesi püstitas. Või mis hüpoteesi, ta tundub selles ju lausa kindel olevat.
„Ja sinul, Hugo?“

Ehmusin.
Ta nimetab mind haruharva nimepidi.
Mitte et ma vihkaksin oma nime. Aga kui mind sellega kutsutakse, tahaksin lausa nähtamatu olla. Et keegi minu peale ei mõtleks.

Ma ei saanud sellegipoolest kokku kukkuda ega Schrammi keldrist teleporteeruda, et kodus uuesti välja ilmuda. Peatasin korraks mõtlemise, et märgata, kui hubane (mitte labane) Schrammi keldris on. Umbes nagu kunagi „Humalas“, mis ka geograafiliselt asus lähedal. Kuid ajaliselt kaugel. Tajudes mu kimbatust, lisas ta:

„Ma ei saanud aru, mis on sinu eesmärk. Mulle tundus, et sa ei tea isegi, mida sa tahad.“

Vastusevariandid võiksid olla näiteks sellised:
„Tean ikka. Pean ainult meelde tuletama.“
„Oli küll, isegi mitu.“
Või välja tormata, nagu oleks mind tabatud varguselt ja tahetaks vangi panna.