esmaspäev, 30. november 2015

Saladused ja rahvarohked kohad

Püüan vältida kohti, kus on üle 20 inimese. 
Kuidas nii, kui samas väidan, 
et mu lemmikkohad on rongid? 
Võib sõita ka tühja rongiga 
hästi valitud kellaajal ja õigel marsruudil. 
Võib päevitada ka tühjal rannal. 
Sellest harjumusest on tänapäeval ehk kasu - 
sa ei jää ette uudishimulikule kaamerasilmale. 
Sind ei panda virtuaalsesse häbiposti, kui 
oled sattunud mõne arvates 
valele meeleavaldusele. Lennart Mere 
hiljutisel raamatuesitlusel räägiti, et Meri oli 
üksildane vandeseltslane, kes lähtus 
põhimõttest, et vandenõu, mida ta üksi 
teab, ei suuda keegi avastada.

Mind tabas äratundmisrõõm, sest eks minagi olin saabunud vandenõuga, millest ma üksi teadsin. Kuigi ma  saladusi hoida ei oska - olen suur lobiseja nagu mingil määral iga kirjanik -, ei ole ka kirjanikust paremat saladuste hoidjat. Sest nad loevad palju, kuid raamatutes on kirjas kõik. Sealhulgas saladuste peitmise kohta.

Nagu raamatuid täis tuppa on väga lihtne peita ära ühte raamatut, võiks saada ka rahva hulka inimest peita. Kuid ometi pole see nii.



Tamperes hakkasin juba veidi igatsema Tartu rahvarohket Rüütli tänavat. Keegi Soomes ei lõbutsenud minu nähes nii häälekalt, nagu meil kombeks. Hakkas juba paistama, et kogu rõõm on maailmast otsa saanud. Sellegipoolest pole ma Rüütli tänavale õhtutundidel nina pistnud. Ei tea, mis seal küll praegu sünnib? Kas kollane valgus ujutab Tartu kesklinna samamoodi üle nagu kümme aastat tagasi, kui öine Zavoodi-minek tundus romantiline? Rüütli tänaval on alati rohkem kui 20 inimest ja võib-olla avaldavad nad seal ka meelt.

Samas on oskus ennast suures rahvahulgas täielikult ümbritsevast välja lülitada hoopis teine asi. See ei ole seotud põhjusega, miks ma rahvamasse väldin. Kunagi kirjutasin rahvamasside vältimisest isegi Tartu Postimehes loo. See juhtus siis, kui see blogi mõneks ajaks vaikseks jäi.

Link: http://tartu.postimees.ee/974808/piret-bristol-vaikimise-tagamaad


pühapäev, 29. november 2015

Loeb olevik

Kui ma Billeneevega tuttavaks sain, siis ei olnud ma tema raamatut veel lugenud. Läksin järgmisel hommikul raamatukogusse ja võtsin sealt terve virna tänapäeva eesti kirjandust, sealhulgas Billeneeve luulekogu "Sügis nagu lõppev suhe". Raamatukoguhoidja ei teinud seda raamatut nähes millegipärast rõõmsat nägu. Aga ega ta pole vast minu luulet ka lugenud. Billeneeve raamat oli üllatav, sest seal ei ole, jumal tänatud, kusagil kirjutatud kaminatest, veiniklaasidest ja küünalvalgusest, teksti ei risusta ükski  odav romantilise luule atribuut.

Seal on kirjutatud näiteks hoopis niimoodi:

luule on see mida loetakse
valjult barrikaadidel luule
on see millega minnakse
lahingusse
ma pole kuulnud et keegi oleks
lugenud barrikaadidel kuulirahe
all valjult ette romaane
või elulugusid
luulega minnakse kallima sängi
luulega sünnitakse ja elatakse
luuelga minnakse leinamajja
terava luulega lööb poeet
kindlalt vaia vampiirile
südamesse

("Vampiiritapja")

Jäin mõttesse, et kui mul oleks midagi sarnast olnud kaasa võtta kõikidesse troostitutesse leinamajadesse, kus ma saatuse tahtel oma elu esimese 20 aasta jooksul pidin käima, võib-olla oleks natuke helgem mälestus sellest elu esimesest kahekümnest aastast. Aga samas, kellele neid helgeid mälestusi ikka vaja! Olevik on see, mis loeb.

teisipäev, 10. november 2015

Kordi loendamata

Olin otsustanud välja minna kohe, kui valgeks läheb. Päike tõusis parasjagu ja nüüd ma ei loenda enam neid rulaga sõitmisi, kuigi alguses oli see tähtis, iga korraga õppisin midagi juurde. Tegin täna ka ühe uue asja, nimelt sõitsin alla tunnelisse, kus kalle on nii järsk, et näiteks hapravõitu tõukekaga pole ma seal julgenud sõita, sest tõukeratta üks kruvi on lahti ja oleks hirmus küll ühe lahtise kruvi pärast vastu betoonseina lennata. Õnnestus bussipeatusest kuni järveni sõita kordagi jalga maha panemata, pikk sõit tõi meelde suusatamise - kas seda sel talvel saab teha?

Järve ääres oli eriti paks udu, millest lõikas läbi tõusev päike. Päikesetõusu ja -loojangu ajal on eriti tore sõita, psühhedeelne atmosfäär priilt käes, kuigi kõnnitee äärekivi on ikka veel ületamatu probleem.







esmaspäev, 9. november 2015

Tamperes

Peamiselt igavlesin. Hommikuti ärkasin hilja, paar esimest hommikut tegin endale harjumatult masinaga kohvi, siis sain aru, kui väga see mulle ei maitse, ja hakkasin vanamoodi tassi tegema. Olin käinud poes, külmkappi ühte ja teist varunud, seega polnud mul tarvidust kuhugi minna. Vaatasin ukse pealt ilma, tegin jalutuskäigu lähedalasuvas metsas, mis algas kohe maja tagant ja oli kuu aega Eesti maastikust ees, puud juba kollased, ja ma küll ei näinud kõiges selles mingit ilu, vaid see oli sünge ja külmavõitu vaade kohale, kus pidin lõpetama mõne töö ja seda ka tegin. Aga mu võimalused olid piiratud, raamatuid olin kaasa võtnud ainult kolm ja nendega uue info hulk ammendus. Aastaaeg oli külm väljas vedelemiseks ja pikniku pidamiseks, mul polnud aimugi, kus asuvad alkoholipoed ja tavalises toidupoes müüdavad joogid olid piirkangusega 4,7 kraadi, mis mind muidu poleks ärritanud, kuid ilmne võimatus osta sellest kangemat jooki ei iseloomustanud Soomet heast küljest. Olin kaasa võtnud Vahingu ja Kõivu "Endspieli", traditsiooniline kaasavõtmisraamat ajalooga ilmumisaastast 1989, kui tassisin selle raskes kohvris Tartusse Raplast. Jäin ülikoolilinna pikaks ajaks pidama, nii kauaks, et kirjutasin lausa oma nime raamatukaane siseküljele, et see ühikas seigeldes alati minu juurde tagasi jõuaks.

Kleepisin läpakaklaviatuuri neljale tähele täpitähtedega paberitükikesed, sest siin tuli kirjutamisvahendina kasutada sülearvutit, ehkki see oli harjumatu. Tuli võtta kõik riskid. Alati võib ka pastakaga kirjutada tavalisele paberile, võib kirjutada ükskõik millega ükskõik millele.

kolmapäev, 23. september 2015

Maailm pakib ennast lahti I

1.

Võtsingi, ja selles pole midagi juhuslikku, kaasa üksildasse kohta raamatu, mida vast viimati olin lugenud 25 aastat tagasi. Tookord tundus raamat nii oluline, et ainult seda lugesingi, tundmata raamatu sündmuspaiku, tegelasi, õigupoolest üldse millestki aru saamata. Vedasin raamatu kaasa Tartusse, kui siia 1989. aasta sügisel saabusin - see oli lihtne, raamat kaalus väga vähe, oli kõige odavamas paberköites, kaaned juba veidi kortsus. Tookord kasutati trükikodades tinaladu, mille peale ei või tulla enam need, kes on harjunud, et raamat läheb trükki failist; tinaladu oli raami sisse laotud tinatähtede ja sõnade ja lausete abil moodutatud lehekülg, üliraske, ja tina tervisele kahjulik, nii et trükikoja töölised said päevas pudeli piima tasuta. Selle eest tekst oli lehele sisse pressitud nii jõuliselt, et isegi praegu - juba mainitud 25 aastat hiljem - on seda hämara öölambi valgel lihtne lugeda, see ei väsita silmi, sest trükivärviga kokku ei hoitud. Mis oli selles raamatus siis nii meeleheitlikult olulist, ilma milleta ei saanud mina minna (kõike muud oma elus maha jättes) Tartusse, ja nüüd siia üksildasse paika; on see raamat siis nagu konserv kõigest sellest, mis kultuuril on mulle anda, nii et kui ma lähen kolkasse metsade ja kaljude keskele, siis piisab ka sellest meenutusest ja maailm pakib ennast jälle minu kirjutuslaual kenasti lahti nagu võlutelk "Harry Potteris", sisaldades kõike eluks vajalikku ja mittevajalikku?




2.

Kuid mööda sedasama rada tuleb võõras, surub sõrme kellanupule ja see tiriseb läbi terve tühja maja, ja ma lähen aknast välja vaatamata ja teen ukse lahti, ehkki seda stseeni läbi mängides olen kujutluses näinud ka akna vastu lamedaks litsutud ninasid, lopergusi tahumatuid nägusid, tundnud ennast piiramisrõngas ja mitte avanud ust - siis nüüd, vastu igasugust iseenese loogikat, avan selle ja seal seiab oma last mulle peaaegu näkku lükates väikesekasvuline vana naise soenguga neiu, tuim suu vormimas soomekeelseid sõnu, millest aru saan ainult seda, et tal on midagi vaja, minult, või üleüldiselt, ilmselgelt ootab, et ukse laiemalt lahti teeksin, et ta saaks sisse poetada kõigepealt lapse ja siis iseenda. Ütlen talle - märgates siiski, et trepile tulekuks on ta lapse spetsiaalselt oma kõhukotti tõstnud, sest käru on paigutatud korralikult trepi kõrvale, nagu kavatsetaks siia pikemalt peatuma jääda - ja seda täheldades arvan, et ega palju sõnu pole siinkohal vaja, kõik on niigi selge, käru trepi kõrval on seda avaldanud - , et ma ei saa tema keelest eriti aru, ei mõista seda, sest olen Eestist. Ilmet vahetamata pöörab justkui kurjast vaimust vaevatud tülitekitaja ringi ja mina tõmban ukse kinni, vaadates aknast, kuidas ta käru veeretades hoovivärava poole sammub, asjad kenasti kaasas, seljakott seljas, teine kott käru küljes, iga riideese ja kotike ise värvi, titt hääletu.Miks küll pidasin teda postiljoniks, kui postkast on otse värava kõrval, ei pea sisse tulema? Ehk sellepärast, et käru küljes on kandiline tumesinine kott, kuhu meil posti pannakse.

esmaspäev, 24. august 2015

Teemärgid

Kõik olulised õpetused kallutavad vastutusest loobuma. Sa ei vastuta kogu maailma eest.
"Kuhu jääb sinu elu?" küsivad õpetajad, sellega peatades mu hetkeks. Seisatan ja näen, et elu on minust tormanud mööda. Haardeulatusest kaugele. Kahetsus hõlmaks siis neid määravaid kogemusi, mida ei õnnestunud kogeda. Kui sa valid teadlikult seikluse, siis?



esmaspäev, 27. juuli 2015

Botaanikaaias

Arvutis jooksis tekst kinni, lõin kirjutamisele käega ja läksin botaanikaaeda jalutama. Teel sinna tabas mind külm tuuleiil, pärit sügisest, koos tundega, nagu tuleks hakata septembriks valmistuma. Aia värav oli pärani ja ümberringi kostis inimhääli, aga näha polnud kedagi. Inimesekõrgused punaste õitega taimed, minu lemmikdžungel selles kohas, vahetab igal aastal paika, aga ma ei hakanud nägema ka metsikut aveva selle ülesleidmise nimel. Oli kass, kes aeg-ajalt tagasi vaadates mäkke jalutas ja muidugi järgnesin talle, istusin pingile - sest see oli uus pink, enne selles hea tiigivaatega kohas pinki ei olnud - ja kohe ronis lapiline kass mulle sülle, olles ootamatult suur, karvane ja raske.

Kunagi näitas valvur mulle palmiaia tagaruumis pimeduses küülikut. See oli veel siis, kui Lavastaja botaanikaaias malevatükki tegi ja minul midagi teha ei olnud ja ma avastasin valvuri koos jänesega. Millegipärast arvan, et ei seda valvurit ega küülikut ole enam elavate kirjas. Kõik see juhtus ju peaaegu sada aastat tagasi, ja kui mitte minuga, siis kellelgi üpris minunäolisega.







laupäev, 25. juuli 2015

Pallimäng


Mängisin oma peigmehega palli. Mitu väikest, pihku mahtuvat värvilist põrkepalli; suutsime kõik ära kaotada, kuigi seal oli ainult betoonplaatidega lage plats. Nad ei kadunud plaadivahedesse, vaid kuhugi väljapoole platsi, mis näis võimatu. Rohi ei olnud väga kõrge, kuid me ei leidnud neid üles. Kolimine oli nagunii ukse ees, asjade kadumaminekud samuti, mis meil pallidest!

1996. aasta suvel valitses tohutu vaikus, Tartus ei ehitatud veel eriti midagi. Ülejõe vaikus peitis lugu, mis oli paks nagu muinasjuturaamat, seda andis lugeda, see oli seitsme lukuga kinni keeratud ja kindlasti mitte mõeldud 20. sajandi jaoks, see oli 21. sajandi lugu, ja ma ei tea, kas ma seda teile siingi veel räägin.