pühapäev, 6. detsember 2015

Paremad päevad möödas

Kuupäeval xx.yy.zz oleksin andnud ei tea mida, et olla Tartus, kuid selle asemel olin muidugi Tallinnas. Aga kui oleksin olnud Tartus, oleksin näinud umbes sama, mida nägi selle video tegija, kes xx.yy.zz päeval veerandtunnise jupi elu üles filmis ja selle aastaid hiljem internetti riputas. Tundsin, nagu vaataksin iseenda praeguste silmadega Raekoja platsi, mille nurgal oli veel ajalehekiosk. Hoidsin hoopis kõrvasti tugitoolist kinni, pilk ekraanil, sest täpselt nagu tookord ootasin iga hetk oma vaatevälja ilmuvat üht meest. Tookord ei lugenud põrmugi, et olin otsustanud Tartusse minna nii või teisiti, kas nädala või kuu pärast - oma Tallinna-ajas tundsin valusalt iga kaotatud hetke, tajusin pinget, milles kujustus hetk, kus üks mees on ilmumas Raekoja platsile, et minna tööle või näitusevamisele viltusesse majja, või hoiupanka elektriarvet maksma - minu jaoks oli  atmosfäär täis märke ta peatsest kohalolust ja kusagil silmapiiril ka totaalne pingelahendus kohe, kui ta nähtavale ilmub. Ärevus taastus seda videot vaadates; on isikuid, kelle kohalolu on isegi 20 aastat hiljem reaalne nii ekraanitaguses maailmas kui samal ajal minu 21. sajandi toas. On oootust ja meelerahu kaotust, mis on reaalne, sinu aeg hakkab järsku pöörase kiirusega jooksma, oled aja nagu tugeva veekeerise meelevallas ja sul pole aimugi, kuhu see sind kannab.

Vaatan aknast välja. Päike nagu paistaks, aga mulje on petlik, varjud ei moodustu.
Mis udu taga toimub, jääb teadmata,

esmaspäev, 30. november 2015

Saladused ja rahvarohked kohad

Ma tegelikult püüan vältida kohti, kus on rohkem kui kakskümmend inimest. Te küsite, et kuidas nii, kui ma samas olen kirjutanud, et mu lemmikkohad on rongid? Võib sõita ka võrdlemisi tühja rongiga hästi valitud kellaajal ja õigel marsruudil. Võib päevitada ka täiesti tühjal rannal. Sellest harjumusest on tänapäeval ehk kasu - sa ei jää ette uudishimulikule kaamerasilmale. Sind ei panda virtuaalsesse häbiposti, kui oled sattunud mõne arvates valele meeleavaldusele. Lennart Mere hiljutisel raamatuesitlusel räägiti, kuidas Meri oli olnud väga üksildane vandeseltslane - ta lähtus põhimõttest, et vandenõu, mida ta üksi teab, ei suuda keegi avastada.



Mind tabas seal istudes äratundmisrõõm, sest eks minagi olin sinna saabunud vandenõuga, millest ma üksi teadsin. Kuigi arvatakse, et ma ei oska saladusi hoida ja olen suur lobiseja ja seda on tõesti mingil määral iga kirjanik, siis ei ole ka kirjanikust paremat saladuste pidajat. Sest kirjanikud loevad palju ja raamatutes on kirjas kõige kohta kõik. Sealhulgas saladuste ärapeitmise kohta.

Nagu raamatuid täis tuppa on väga lihtne peita ära ühte raamatut, võiks saada ka rahva hulka inimest peita. Kuid ometi pole see nii.



Tamperes hakkasin juba veidi igatsema Tartu rahvarohket Rüütli tänavat. Keegi Soomes ei lõbutsenud minu nähes nii häälekalt, nagu meil kombeks. Hakkas juba paistama, et kogu rõõm on maailmast otsa saanud. Sellegipoolest pole ma Rüütli tänavale õhtutundidel nina pistnud. Ei tea, mis seal küll praegu sünnib? Kas kollane valgus ujutab Tartu kesklinna samamoodi üle nagu kümme aastat tagasi, kui öine Zavoodi-minek tundus romantiline? Rüütli tänaval on alati rohkem kui 20 inimest ja võib-olla avaldavad nad seal ka meelt.

Samas on oskus ennast suures rahvahulgas täielikult ümbritsevast välja lülitada hoopis teine asi. See ei ole seotud põhjusega, miks ma rahvamasse väldin. Kunagi kirjutasin rahvamasside vältimisest isegi Tartu Postimehes loo. See juhtus siis, kui see blogi mõneks ajaks vaikseks jäi.

Link: http://tartu.postimees.ee/974808/piret-bristol-vaikimise-tagamaad


pühapäev, 29. november 2015

Loeb olevik

Kui ma Billeneevega tuttavaks sain, siis ei olnud ma tema raamatut veel lugenud. Läksin järgmisel hommikul raamatukogusse ja võtsin sealt terve virna tänapäeva eesti kirjandust, sealhulgas Billeneeve luulekogu "Sügis nagu lõppev suhe". Raamatukoguhoidja ei teinud seda raamatut nähes millegipärast rõõmsat nägu. Aga ega ta pole vast minu luulet ka lugenud. Billeneeve raamat oli üllatav, sest seal ei ole, jumal tänatud, kusagil kirjutatud kaminatest, veiniklaasidest ja küünalvalgusest, teksti ei risusta ükski  odav romantilise luule atribuut.

Seal on kirjutatud näiteks hoopis niimoodi:

luule on see mida loetakse
valjult barrikaadidel luule
on see millega minnakse
lahingusse
ma pole kuulnud et keegi oleks
lugenud barrikaadidel kuulirahe
all valjult ette romaane
või elulugusid
luulega minnakse kallima sängi
luulega sünnitakse ja elatakse
luuelga minnakse leinamajja
terava luulega lööb poeet
kindlalt vaia vampiirile
südamesse

("Vampiiritapja")

Jäin mõttesse, et kui mul oleks midagi sarnast olnud kaasa võtta kõikidesse troostitutesse leinamajadesse, kus ma saatuse tahtel oma elu esimese 20 aasta jooksul pidin käima, võib-olla oleks natuke helgem mälestus sellest elu esimesest kahekümnest aastast. Aga samas, kellele neid helgeid mälestusi ikka vaja! Olevik on see, mis loeb.

teisipäev, 10. november 2015

Kordi loendamata

Olin otsustanud välja minna kohe, kui valgeks läheb. Päike tõusis parasjagu ja nüüd ma ei loenda enam neid rulaga sõitmisi, kuigi alguses oli see tähtis, iga korraga õppisin midagi juurde. Tegin täna ka ühe uue asja, nimelt sõitsin alla tunnelisse, kus kalle on nii järsk, et näiteks hapravõitu tõukekaga pole ma seal julgenud sõita, sest tõukeratta üks kruvi on lahti ja oleks hirmus küll ühe lahtise kruvi pärast vastu betoonseina lennata. Õnnestus bussipeatusest kuni järveni sõita kordagi jalga maha panemata, pikk sõit tõi meelde suusatamise - kas seda sel talvel saab teha?

Järve ääres oli eriti paks udu, millest lõikas läbi tõusev päike. Päikesetõusu ja -loojangu ajal on eriti tore sõita, psühhedeelne atmosfäär priilt käes, kuigi kõnnitee äärekivi on ikka veel ületamatu probleem.







esmaspäev, 9. november 2015

Tamperes

Peamiselt igavlesin. Hommikuti ärkasin hilja, paar esimest hommikut tegin endale harjumatult masinaga kohvi, siis sain aru, kui väga see mulle ei maitse, ja hakkasin vanamoodi tassi tegema. Olin käinud poes, külmkappi ühte ja teist varunud, seega polnud mul tarvidust kuhugi minna. Vaatasin ukse pealt ilma, tegin jalutuskäigu lähedalasuvas metsas, mis algas kohe maja tagant ja oli kuu aega Eesti maastikust ees, puud juba kollased, ja ma küll ei näinud kõiges selles mingit ilu, vaid see oli sünge ja külmavõitu vaade kohale, kus pidin lõpetama mõne töö ja seda ka tegin. Aga mu võimalused olid piiratud, raamatuid olin kaasa võtnud ainult kolm ja nendega uue info hulk ammendus. Aastaaeg oli külm väljas vedelemiseks ja pikniku pidamiseks, mul polnud aimugi, kus asuvad alkoholipoed ja tavalises toidupoes müüdavad joogid olid piirkangusega 4,7 kraadi, mis mind muidu poleks ärritanud, kuid ilmne võimatus osta sellest kangemat jooki ei iseloomustanud Soomet heast küljest. Olin kaasa võtnud Vahingu ja Kõivu "Endspieli", traditsiooniline kaasavõtmisraamat ajalooga ilmumisaastast 1989, kui tassisin selle raskes kohvris Tartusse Raplast. Jäin ülikoolilinna pikaks ajaks pidama, nii kauaks, et kirjutasin lausa oma nime raamatukaane siseküljele, et see ühikas seigeldes alati minu juurde tagasi jõuaks.

Kleepisin läpakaklaviatuuri neljale tähele täpitähtedega paberitükikesed, sest siin tuli kirjutamisvahendina kasutada sülearvutit, ehkki see oli harjumatu. Tuli võtta kõik riskid. Alati võib ka pastakaga kirjutada tavalisele paberile, võib kirjutada ükskõik millega ükskõik millele.

kolmapäev, 23. september 2015

Maailm pakib ennast lahti I

1.

Võtsingi, ja selles pole midagi juhuslikku, kaasa üksildasse kohta raamatu, mida vast viimati olin lugenud 25 aastat tagasi. Tookord tundus raamat nii oluline, et ainult seda lugesingi, tundmata raamatu sündmuspaiku, tegelasi, õigupoolest üldse millestki aru saamata. Vedasin raamatu kaasa Tartusse, kui siia 1989. aasta sügisel saabusin - see oli lihtne, raamat kaalus väga vähe, oli kõige odavamas paberköites, kaaned juba veidi kortsus. Tookord kasutati trükikodades tinaladu, mille peale ei või tulla enam need, kes on harjunud, et raamat läheb trükki failist; tinaladu oli raami sisse laotud tinatähtede ja sõnade ja lausete abil moodutatud lehekülg, üliraske, ja tina tervisele kahjulik, nii et trükikoja töölised said päevas pudeli piima tasuta. Selle eest tekst oli lehele sisse pressitud nii jõuliselt, et isegi praegu - juba mainitud 25 aastat hiljem - on seda hämara öölambi valgel lihtne lugeda, see ei väsita silmi, sest trükivärviga kokku ei hoitud. Mis oli selles raamatus siis nii meeleheitlikult olulist, ilma milleta ei saanud mina minna (kõike muud oma elus maha jättes) Tartusse, ja nüüd siia üksildasse paika; on see raamat siis nagu konserv kõigest sellest, mis kultuuril on mulle anda, nii et kui ma lähen kolkasse metsade ja kaljude keskele, siis piisab ka sellest meenutusest ja maailm pakib ennast jälle minu kirjutuslaual kenasti lahti nagu võlutelk "Harry Potteris", sisaldades kõike eluks vajalikku ja mittevajalikku?




2.

Kuid mööda sedasama rada tuleb võõras, surub sõrme kellanupule ja see tiriseb läbi terve tühja maja, ja ma lähen aknast välja vaatamata ja teen ukse lahti, ehkki seda stseeni läbi mängides olen kujutluses näinud ka akna vastu lamedaks litsutud ninasid, lopergusi tahumatuid nägusid, tundnud ennast piiramisrõngas ja mitte avanud ust - siis nüüd, vastu igasugust iseenese loogikat, avan selle ja seal seiab oma last mulle peaaegu näkku lükates väikesekasvuline vana naise soenguga neiu, tuim suu vormimas soomekeelseid sõnu, millest aru saan ainult seda, et tal on midagi vaja, minult, või üleüldiselt, ilmselgelt ootab, et ukse laiemalt lahti teeksin, et ta saaks sisse poetada kõigepealt lapse ja siis iseenda. Ütlen talle - märgates siiski, et trepile tulekuks on ta lapse spetsiaalselt oma kõhukotti tõstnud, sest käru on paigutatud korralikult trepi kõrvale, nagu kavatsetaks siia pikemalt peatuma jääda - ja seda täheldades arvan, et ega palju sõnu pole siinkohal vaja, kõik on niigi selge, käru trepi kõrval on seda avaldanud - , et ma ei saa tema keelest eriti aru, ei mõista seda, sest olen Eestist. Ilmet vahetamata pöörab justkui kurjast vaimust vaevatud tülitekitaja ringi ja mina tõmban ukse kinni, vaadates aknast, kuidas ta käru veeretades hoovivärava poole sammub, asjad kenasti kaasas, seljakott seljas, teine kott käru küljes, iga riideese ja kotike ise värvi, titt hääletu.Miks küll pidasin teda postiljoniks, kui postkast on otse värava kõrval, ei pea sisse tulema? Ehk sellepärast, et käru küljes on kandiline tumesinine kott, kuhu meil posti pannakse.

esmaspäev, 24. august 2015

Teemärgid

Kõik olulised õpetused kallutavad vastutusest loobuma. Sa ei vastuta kogu maailma eest.
"Kuhu jääb sinu elu?" küsivad õpetajad, sellega peatades mu hetkeks. Seisatan ja näen, et elu on minust tormanud mööda. Haardeulatusest kaugele. Kahetsus hõlmaks siis neid määravaid kogemusi, mida ei õnnestunud kogeda. Kui sa valid teadlikult seikluse, siis?



esmaspäev, 27. juuli 2015

Botaanikaaias

Arvutis jooksis tekst kinni, lõin kirjutamisele käega ja läksin botaanikaaeda jalutama. Teel sinna tabas mind külm tuuleiil, pärit sügisest, koos tundega, nagu tuleks hakata septembriks valmistuma. Aia värav oli pärani ja ümberringi kostis inimhääli, aga näha polnud kedagi. Inimesekõrgused punaste õitega taimed, minu lemmikdžungel selles kohas, vahetab igal aastal paika, aga ma ei hakanud nägema ka metsikut aveva selle ülesleidmise nimel. Oli kass, kes aeg-ajalt tagasi vaadates mäkke jalutas ja muidugi järgnesin talle, istusin pingile - sest see oli uus pink, enne selles hea tiigivaatega kohas pinki ei olnud - ja kohe ronis lapiline kass mulle sülle, olles ootamatult suur, karvane ja raske.

Kunagi näitas valvur mulle palmiaia tagaruumis pimeduses küülikut. See oli veel siis, kui Lavastaja botaanikaaias malevatükki tegi ja minul midagi teha ei olnud ja ma avastasin valvuri koos jänesega. Millegipärast arvan, et ei seda valvurit ega küülikut ole enam elavate kirjas. Kõik see juhtus ju peaaegu sada aastat tagasi, ja kui mitte minuga, siis kellelgi üpris minunäolisega.







pühapäev, 26. juuli 2015

Kergelt sügisene

Sõitsin varajase bussiga Tartusse. Samas bussis oli suure rohelise seljakotiga naabrimees, kes siirdus idapiiri valvama 8.15-se Jõhvi bussiga. Milllestki isiklikust me juttu ei teinud, vaid arutlesime täiesti neutraalselt Mustvee viie kiriku üle. Taevas oli lauspilves, kuid kui üpris täis bussiga edasi saime, tuli poole tunni pärast päike välja ja jäi pilvede vahelt paistma. Igavere postijaam jäi teisele teele, sellest me mööda ei sõitnud. Olin unes Igaveres käinud, naabrimees oli unes seisnud ilma elektrita madalaksvajunud tare, uksel ja vaadanud meid kriitiliselt, kuigi jõime naabrinaisega ainult lahjat valget veini.

Naabrimees kobis kordoni juures maha ja mina vaatasin aknast Mustvee bussijaama, kus lapsena igal suvel olin vanematega busse oodanud. Tookord oli see üpris tolmav võõrapärane paik. Mustvee kaubamaja lähedal asus söökla, kus toitudel oli spetsiifiline poslamasla hais. Magustoiduks oli kisell kohupiimaga, mida sõin parema meelega, aga supp ja praad tuli ka alati ära süüa.

Nägin bussiaknast, et tee ääres kaubeldakse maasikate, kurkide ja kalaga. Tihti kohtas suletud kalakioskeid sildiga "Täna kala ei ole". Paremat kätt oli Peipsi järv, kuhu viivaid teeradu lapsena olin teadnud. Viimati olin siin 2008 supelnud ja kuulanud hämmastusega sõpra, kes riidest lahti koorides rääkis tõsimeelselt, et oli eelmises elus kala. Minu sugulasi me ei kohanud, kuigi igas teises külas pidi siin mõni olema. Küllap nad poleks mind ära tundnud. Tõenäoliselt olid nad ammu unustanud mu olemasolu.

Jõhvis polnud vaja kaua oodata, Narva buss läks poole tunni pärast. Laidoneri kuju kaunistas stiilse 1950. aastate arhitektuuriga linnaväljakut  ja igal pool sagis moodsalt riides rahvas. Kohvikust värskeid saiakesi kaasa ostnud, jäi mu pilk pidama veidrale maalile kohvikuseinal. Sel oli kujutatud mitem tornikesega ikka selles staliniaegses stiilis hoone, mis oli ühest tornist justkui pahupidi tõmmatud, paljastades ühe toa sisemuse. See oli optimistlik nägemus sõjapurustustest, kus oli viga saanud ainult välissein, kunstipäraselt keerdus nagu vahvel jäätise ümber

Maastik bussiakna taga hakkas aeglaselt muutuma, nagu teaks ka midagi riigipiirist. Põllud kadusid ja asemele tuli lõputu võsa, ja viidad paikadesse, kuhu oleksin väga tahtnud sattuda nüüd, teeviitu nähes. Võisin teeviida peale täitsa lolliks minna, sest iga viit tähendas kaotatud võimalust, kui sa seda teed ei valinud. Nagu telesaates, kus populaarses vormis üritati selgitada kvantmehaanikat, peale mida mul oli tunne, et tuleb kõik paksud romaanid, uuenduslik proosa, vanamoelised naistekad ja moodne luule nurka visata ja hakata lugema füüsikuid ja filosoofe. Võib-olla see heidaks valgust mu probleemile, kui ma püüan teostada kõiki valikuid korraga.

Mu mõistus on eksinud loendamatute valikute labürinti, püüdes ajas tagasiulatuvalt mõjutada sündmusi, neid eelnevalt rekonstrueerides - justnagu mu keha on eksinud sellesse ühte võimalikku maailma, riiki ja linna, püüdes teadvusele vastupidi jääda muutumatuks, vältides teisenemisi. Kuidas saab mu erinevatel identiteetidel olla üks väliskest? Küllap jääb see mind kauaks painama.

laupäev, 25. juuli 2015

Eesmärgivaras

Rüütli tänava peenes keldriõllekas olin natuke ebatavalises seisundis ja tajusin kõike nagu unes. J. R. Schrammi keldris ütleski ta:

„Igaühel on mingi eesmärk.“

„Ma kohtun sinuga, kuigi samas võiksin tunnistada, et mu ainus eesmärk oled sina, aga sinu varjus ei ole teisi eesmärke, sa oled mu lõpp ja kohalejõudmine ja...“ Ma ei öelnud talle seda, vaid vajusin mõttesse: mis on minu eesmärk? Olin sellega olnud terve elu hädas. Järelikult ei mõtle ma seda välja ka Schrammi keldris. Lootsingi, et ta seda minu käest ei küsi, kuigi olime õlut joonud nii palju, et igasugused piirangud hakkasid kaduma ja juba oli juttu olnud ka meestevahelisest armastusest. Aga kõige suurem tabu on alati just see teine sinu vastas istuv inimene ja on siiski asju, mida sa üheski teadaolevas seisundis ei või talle sinu ja tema kohta öelda.

Mis on tema eesmärk? Kas ta loodab, et ma samuti tema käest seda ei küsi, või vastupidi, provotseerib mind küsima? Seda ja kõikvõimalikke muidki, kujuteldamatuid asju?

Tema ju selle hüpoteesi püstitas. Või mis hüpoteesi, ta tundub selles ju lausa kindel olevat.
„Ja sinul, Hugo?“

Ehmusin.
Ta nimetab mind haruharva nimepidi.
Mitte et ma vihkaksin oma nime. Aga kui mind sellega kutsutakse, tahaksin lausa nähtamatu olla. Et keegi minu peale ei mõtleks.

Ma ei saanud sellegipoolest kokku kukkuda ega Schrammi keldrist teleporteeruda, et kodus uuesti välja ilmuda. Peatasin korraks mõtlemise, et märgata, kui hubane (mitte labane) Schrammi keldris on. Umbes nagu kunagi „Humalas“, mis ka geograafiliselt asus lähedal. Kuid ajaliselt kaugel. Tajudes mu kimbatust, lisas ta:

„Ma ei saanud aru, mis on sinu eesmärk. Mulle tundus, et sa ei tea isegi, mida sa tahad.“

Vastusevariandid võiksid olla näiteks sellised:
„Tean ikka. Pean ainult meelde tuletama.“
„Oli küll, isegi mitu.“
Või välja tormata, nagu oleks mind tabatud varguselt ja tahetaks vangi panna.