esmaspäev, 30. november 2015

Saladused ja rahvarohked kohad

Püüan vältida kohti, kus on üle 20 inimese. 
Kuidas nii, kui samas väidan, 
et mu lemmikkohad on rongid? 
Võib sõita ka tühja rongiga 
hästi valitud kellaajal ja õigel marsruudil. 
Võib päevitada ka tühjal rannal. 
Sellest harjumusest on tänapäeval ehk kasu - 
sa ei jää ette uudishimulikule kaamerasilmale. 
Sind ei panda virtuaalsesse häbiposti, kui 
oled sattunud mõne arvates 
valele meeleavaldusele. Lennart Mere 
hiljutisel raamatuesitlusel räägiti, et Meri oli 
üksildane vandeseltslane, kes lähtus 
põhimõttest, et vandenõu, mida ta üksi 
teab, ei suuda keegi avastada.

Mind tabas äratundmisrõõm, sest eks minagi olin saabunud vandenõuga, millest ma üksi teadsin. Kuigi ma  saladusi hoida ei oska - olen suur lobiseja nagu mingil määral iga kirjanik -, ei ole ka kirjanikust paremat saladuste hoidjat. Sest nad loevad palju, kuid raamatutes on kirjas kõik. Sealhulgas saladuste peitmise kohta.

Nagu raamatuid täis tuppa on väga lihtne peita ära ühte raamatut, võiks saada ka rahva hulka inimest peita. Kuid ometi pole see nii.



Tamperes hakkasin juba veidi igatsema Tartu rahvarohket Rüütli tänavat. Keegi Soomes ei lõbutsenud minu nähes nii häälekalt, nagu meil kombeks. Hakkas juba paistama, et kogu rõõm on maailmast otsa saanud. Sellegipoolest pole ma Rüütli tänavale õhtutundidel nina pistnud. Ei tea, mis seal küll praegu sünnib? Kas kollane valgus ujutab Tartu kesklinna samamoodi üle nagu kümme aastat tagasi, kui öine Zavoodi-minek tundus romantiline? Rüütli tänaval on alati rohkem kui 20 inimest ja võib-olla avaldavad nad seal ka meelt.

Samas on oskus ennast suures rahvahulgas täielikult ümbritsevast välja lülitada hoopis teine asi. See ei ole seotud põhjusega, miks ma rahvamasse väldin. Kunagi kirjutasin rahvamasside vältimisest isegi Tartu Postimehes loo. See juhtus siis, kui see blogi mõneks ajaks vaikseks jäi.

Link: http://tartu.postimees.ee/974808/piret-bristol-vaikimise-tagamaad


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar