Saladused ja rahvarohked kohad

Nagu raamatuid täis tuppa on väga lihtne peita ära üht raamatut, võiks ka rahva hulka inimest peita. Kuid ometi pole see nii. Mäo bussijaamas on selline raamaturiiul (olen näinud midagi sellist ka Valgas, Olustveres, Tallinnas). Oli 1. jaanuar 2013, kui ma seal aega parajaks tegin, oodates busis, mis viiks mind Põltsamaale H.-K. H. juurde.

***

Tamperes hakkasin juba veidi igatsema Tartu rahvarohket Rüütli tänavat. Keegi Soomes ei lõbutsenud minu nähes nii häälekalt, nagu meil kombeks. Hakkas juba paistama, et kogu rõõm on maailmast otsa saanud. Sellegipoolest pole ma Rüütli tänavale õhtutundidel nina pistnud. Ei tea, mis seal küll praegu sünnib? Kas kollane valgus ujutab Tartu kesklinna samamoodi üle nagu kümme aastat tagasi, kui öine Zavoodi-minek tundus romantiline? Rüütli tänaval on alati rohkem kui 20 inimest ja võib-olla avaldavad nad seal ka meelt.

Samas on oskus ennast suures rahvahulgas täielikult ümbritsevast välja lülitada hoopis teine asi. See ei ole seotud põhjusega, miks ma rahvamasse väldin. Kunagi kirjutasin rahvamasside vältimisest isegi Tartu Postimehes loo. See juhtus siis, kui see blogi mõneks ajaks vaikseks jäi.

Link: http://tartu.postimees.ee/974808/piret-bristol-vaikimise-tagamaad