Olin otsustanud välja minna kohe, kui valgeks läheb. Päike tõusis parasjagu ja nüüd ma ei loenda enam neid rulaga sõitmisi, kuigi alguses oli see tähtis, iga korraga õppisin midagi juurde. Tegin täna ka ühe uue asja, nimelt sõitsin alla tunnelisse, kus kalle on nii järsk, et näiteks hapravõitu tõukekaga pole ma seal julgenud sõita, sest tõukeratta üks kruvi on lahti ja oleks hirmus küll ühe lahtise kruvi pärast vastu betoonseina lennata. Õnnestus bussipeatusest kuni järveni sõita kordagi jalga maha panemata, pikk sõit tõi meelde suusatamise - kas seda sel talvel saab teha?
Järve ääres oli eriti paks udu, millest lõikas läbi tõusev päike. Päikesetõusu ja -loojangu ajal on eriti tore sõita, psühhedeelne atmosfäär priilt käes, kuigi kõnnitee äärekivi on ikka veel ületamatu probleem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar