Saladused ja rahvarohked kohad

Nagu raamatuid täis tuppa on väga lihtne peita ära üht raamatut, võiks ka rahva hulka inimest peita. Kuid ometi pole see nii. Mäo bussijaamas on selline raamaturiiul (olen näinud midagi sellist ka Valgas, Olustveres, Tallinnas). Oli 1. jaanuar 2013, kui ma seal aega parajaks tegin, oodates busis, mis viiks mind Põltsamaale H.-K. H. juurde.

***

Tamperes hakkasin juba veidi igatsema Tartu rahvarohket Rüütli tänavat. Keegi Soomes ei lõbutsenud minu nähes nii häälekalt, nagu meil kombeks. Hakkas juba paistama, et kogu rõõm on maailmast otsa saanud. Sellegipoolest pole ma Rüütli tänavale õhtutundidel nina pistnud. Ei tea, mis seal küll praegu sünnib? Kas kollane valgus ujutab Tartu kesklinna samamoodi üle nagu kümme aastat tagasi, kui öine Zavoodi-minek tundus romantiline? Rüütli tänaval on alati rohkem kui 20 inimest ja võib-olla avaldavad nad seal ka meelt.

Samas on oskus ennast suures rahvahulgas täielikult ümbritsevast välja lülitada hoopis teine asi. See ei ole seotud põhjusega, miks ma rahvamasse väldin. Kunagi kirjutasin rahvamasside vältimisest isegi Tartu Postimehes loo. See juhtus siis, kui see blogi mõneks ajaks vaikseks jäi.

Link: http://tartu.postimees.ee/974808/piret-bristol-vaikimise-tagamaad

Loeb olevik

Kui ma Billeneevega tuttavaks sain, siis ei olnud ma tema raamatut veel lugenud. Läksin järgmisel hommikul raamatukogusse ja võtsin sealt terve virna tänapäeva eesti kirjandust, sealhulgas Billeneeve luulekogu "Sügis nagu lõppev suhe". Raamatukoguhoidja ei teinud seda raamatut nähes millegipärast rõõmsat nägu. Aga ega ta pole vast minu luulet ka lugenud. Billeneeve raamat oli üllatav, sest seal ei ole, jumal tänatud, kusagil kirjutatud kaminatest, veiniklaasidest ja küünalvalgusest, teksti ei risusta ükski  odav romantilise luule atribuut.

Seal on kirjutatud näiteks hoopis niimoodi:

luule on see mida loetakse
valjult barrikaadidel luule
on see millega minnakse
lahingusse
ma pole kuulnud et keegi oleks
lugenud barrikaadidel kuulirahe
all valjult ette romaane
või elulugusid
luulega minnakse kallima sängi
luulega sünnitakse ja elatakse
luuelga minnakse leinamajja
terava luulega lööb poeet
kindlalt vaia vampiirile
südamesse

("Vampiiritapja")

Jäin mõttesse, et kui mul oleks midagi sarnast olnud kaasa võtta kõikidesse troostitutesse leinamajadesse, kus ma saatuse tahtel oma elu esimese 20 aasta jooksul pidin käima, võib-olla oleks natuke helgem mälestus sellest elu esimesest kahekümnest aastast. Aga samas, kellele neid helgeid mälestusi ikka vaja! Olevik on see, mis loeb.

Kordi loendamata

Olin otsustanud välja minna kohe, kui valgeks läheb. Päike tõusis parasjagu ja nüüd ma ei loenda enam neid rulaga sõitmisi, kuigi alguses oli see tähtis, iga korraga õppisin midagi juurde. Tegin täna ka ühe uue asja, nimelt sõitsin alla tunnelisse, kus kalle on nii järsk, et näiteks hapravõitu tõukekaga pole ma seal julgenud sõita, sest tõukeratta üks kruvi on lahti ja oleks hirmus küll ühe lahtise kruvi pärast vastu betoonseina lennata. Õnnestus bussipeatusest kuni järveni sõita kordagi jalga maha panemata, pikk sõit tõi meelde suusatamise - kas seda sel talvel saab teha?

Järve ääres oli eriti paks udu, millest lõikas läbi tõusev päike. Päikesetõusu ja -loojangu ajal on eriti tore sõita, psühhedeelne atmosfäär priilt käes, kuigi kõnnitee äärekivi on ikka veel ületamatu probleem.

Tamperes

Peamiselt igavlesin. Hommikuti ärkasin hilja, paar esimest hommikut tegin endale harjumatult masinaga kohvi, siis sain aru, kui väga see mulle ei maitse, ja hakkasin vanamoodi tassi tegema. Olin käinud poes, külmkappi ühte ja teist varunud, seega polnud mul tarvidust kuhugi minna. Vaatasin ukse pealt ilma, tegin jalutuskäigu lähedalasuvas metsas, mis algas kohe maja tagant ja oli kuu aega Eesti maastikust ees, puud juba kollased, ja ma küll ei näinud kõiges selles mingit ilu, vaid see oli sünge ja külmavõitu vaade kohale, kus pidin lõpetama mõne töö ja seda ka tegin. Aga mu võimalused olid piiratud, raamatuid olin kaasa võtnud ainult kolm ja nendega uue info hulk ammendus. Aastaaeg oli külm väljas vedelemiseks ja pikniku pidamiseks, mul polnud aimugi, kus asuvad alkoholipoed ja tavalises toidupoes müüdavad joogid olid piirkangusega 4,7 kraadi, mis mind muidu poleks ärritanud, kuid ilmne võimatus osta sellest kangemat jooki ei iseloomustanud Soomet heast küljest. Olin kaasa võtnud Vahingu ja Kõivu "Endspieli", traditsiooniline kaasavõtmisraamat ajalooga ilmumisaastast 1989, kui tassisin selle raskes kohvris Tartusse Raplast. Jäin ülikoolilinna pikaks ajaks pidama, nii kauaks, et kirjutasin lausa oma nime raamatukaane siseküljele, et see ühikas seigeldes alati minu juurde tagasi jõuaks.

Kleepisin läpakaklaviatuuri neljale tähele täpitähtedega paberitükikesed, sest siin tuli kirjutamisvahendina kasutada sülearvutit, ehkki see oli harjumatu. Tuli võtta kõik riskid. Alati võib ka pastakaga kirjutada tavalisele paberile, võib kirjutada ükskõik millega ükskõik millele.