kolmapäev, 28. aprill 2010

Kyogenid Tartu üliõpilasteatris ehk 4. ja 5. mail kl. 19 Tampere maja keldrisaal

Annan panuse pressiteate levitamisse. Asi ise ehk Tartu Üliõpilasteatri esietendus toimub umbes nädala pärast Tampere majas. Koostöös Tampere majaga on valminud TÜT uus lavastus „püüdetult ulbib laia jõe laisas voolus roheline konn” - kompositsioon jaapani klassikalistest kyogenidest (otsetõlkes umbes „hull poeesia”). Kyogenid on satiirilised lühikesed dialoogid, mis pilavad inimlikke nõrkusi – kergeuslikkust, rumalust, ahnust, silmakirjalikkust jne.

Esitamisele tuleb üheksa kyogeni ja neid mängivad teatri uued ja vanad liikmed – kokku 19 noort. Teater võttis 2009. a sügisel vastu 14 uut näitlejat, kellele on see esimene ülesastumine üliõpilasteatris. Etendus on mõtteline järg 2000. a. mängitud zenbudistlikule lavastusele „... lumi just on langenud üle Yoshino küla”. Lavastaja on Kalev Kudu, tekstid tõlkinud Aare Pilv ja Kalev Kudu, kunstnik Kadri Kõiv, helipilti aitas sättida Raho Langsepp.

Et Tampere maja keldrisaal mahutab vaid 30-40 inimest, siis on soovitav osta piletid eelmüügist (üliõpilasesindusest, Ülikooli 18b); karta pole, et kes etendust soovib vaadata, sel see vaatamata jääb – teater mängib etendust kogu maikuu jooksul ja kolm korda ka juunis. Etendus sobib vaatamiseks ka kooliealistele lastele!

Etendused mais:

7. mai kl. 19

8. mai. kl 16

11. 14., 19. ja 21.mai kl. 19

22. mai kl. 16

26. ja 28. mai kl. 19

29. mai kl. 16

Juunis - 2., 3. ja 4. juuni kl 19.

Piletid 50/75 kr eelmüügist üliõpilasesindusest Ülikooli 18b E –R kl 9 – 16.30 . Info tel 737 5400 ning tund aega enne etendust kohapeal. Gruppidele (10>) soodustus. Info tel 5569 6846 ja 738 6300.

teisipäev, 20. aprill 2010

Sünnipäev võsas

Millegipärast on kõige kummalisem mälestus seekordsest sünnipäevast  selline - paik keset raagus põõsaid ja inimesekõrgust kuluheina, imelik valgus - arvatavasti päevaaeg, sest on valge, aga päike on sellest pildist siiski puudu - ja siis, ilma igasuguse üleminekuta vahetuvad koht, aeg ja valgus, ja vahingulik atmosfäär muutub ööks ... Uuel päeval aga jooksin iga viie minuti tagant välja, et külastada töökoha lähedasi lokaale - see osutus lihtsaks, töökaaslased ei pannud mu puudumist tähelegi, sest olin nad muutunud veiniga kahjutuks -, ja õhtul - kalatoidud ja valge majavein Ülikooli kohvikus ...

Ma täiendan seda sissekannet veel tähelepanekuga, et ma väldin olemist "siin ja praegu", paiskamaks suurema osa oma energiast juba ammu möödunud olukordade rekonstrueerimisse, ja olles seeläbi, sel kombel õnnelik ja rahul ...

teisipäev, 6. aprill 2010

Tantsiv mees

Mees tantsis Supilinna päevadel ja puud polnud veel lehte läinud ja ma teadsin ta nime, kuid ei mäletanud, et olen teda enne näinud: meest mustas, ega mäletanud sedagi, mis ma temast enne olin arvanud, sest see tants – oli esimene sedasorti tants mudale tallatud maal. Vaatasin hoolega, et ma ennast teda pildistades poriseks ei määriks.
Mis temast sel õhtul edasi sai, see polnud suurt minu asi, kuskilt ma seda kuulsin ja kohe jälle ära unustasin, ja teda järgmine kord nähes – võib-olla aasta hiljem – hõikasin juba, et see, et näe, kuulus, võib-olla isegi geniaalne N. siin, mille peale ta märgatavalt elavnes, astus päris ligi – liiga lähedale, nagu märkasin –, ja suudles mu rinda, aga seljas oli mul roheline teksatagi, ja selle taskus, täpselt kohal, mis teda huvitas, oli rahakott vähese rahaga.

Ja ma mõtlesin: ta võiks teha näo, et suudleb, aga tegelikult tahta raha, ja ega ma palju eksinudki. Mööda läks veel mitu kuud või aasta koguni, sel kevadel oli mu elus esimest korda nii palju inimesi, elevust ja rõõmu, mis meenutas 1994. aastat – aega täpselt 10 aastat varem – uusi tuttavaid ning raskestikirjeldatavat ja üldse mitte põhjendatavat, aga tõest võidutunnet, kus tead, et oled võimeline vallutama kogu maailma, kui sul see tahtmine peaks tulema.

Samas, paralleelselt sellega on sul peas tagumas rütm, sõnad, mis tuleb üles kirjutada, meelde jätta, jõuab kätte suvi, linn su ümber elab oma elu, mille osa on sinu elu, meenutad vahel meest, kellel oli tavaks mõõta, kui palju kuupmeetreid sellest linnast täidad sa oma kehaga, mõõta õhku, mida hingad, mõtled selle mehe peale ja – et kõik on korraga läbi. Ja – et ega sa seda väga kahetsegi, see on üks neid asju, mida enam muuta ei saa (nii sa oma naiivsuses arvad).

See kõige läbiolek annab sulle justnagu tiivad. Milleks tiivad? Eks ikka selleks, et lennata. Umbes samamoodi lennata, nagu sa nägid, kui jälgisid tantsivat meest.

esmaspäev, 5. aprill 2010

"Usuvaenlane" - raamat 20. sajandist

ja mitte ainult sellepärast, et kolm raamatu lugu on kirjutatud aastal 1998. Lõpetame sellega oma ebasiira huvi ja võltsi sisseelamise 21. sajandisse, sest võib-olla on tegelik hoopis aasta 1993 ...

Esitlus toimub 6. aprillil kl 18 Tartus, Vanemuise 19 krüptis.