Kyogenid Tartu üliõpilasteatris ehk 4. ja 5. mail kl. 19 Tampere maja keldrisaal

Annan panuse pressiteate levitamisse. Asi ise ehk Tartu Üliõpilasteatri esietendus toimub umbes nädala pärast Tampere majas. Koostöös Tampere majaga on valminud TÜT uus lavastus „püüdetult ulbib laia jõe laisas voolus roheline konn” - kompositsioon jaapani klassikalistest kyogenidest (otsetõlkes umbes „hull poeesia”). Kyogenid on satiirilised lühikesed dialoogid, mis pilavad inimlikke nõrkusi – kergeuslikkust, rumalust, ahnust, silmakirjalikkust jne.

Esitamisele tuleb üheksa kyogeni ja neid mängivad teatri uued ja vanad liikmed – kokku 19 noort. Teater võttis 2009. a sügisel vastu 14 uut näitlejat, kellele on see esimene ülesastumine üliõpilasteatris. Etendus on mõtteline järg 2000. a. mängitud zenbudistlikule lavastusele „... lumi just on langenud üle Yoshino küla”. Lavastaja on Kalev Kudu, tekstid tõlkinud Aare Pilv ja Kalev Kudu, kunstnik Kadri Kõiv, helipilti aitas sättida Raho Langsepp.

Et Tampere maja keldrisaal mahutab vaid 30-40 inimest, siis on soovitav osta piletid eelmüügist (üliõpilasesindusest, Ülikooli 18b); karta pole, et kes etendust soovib vaadata, sel see vaatamata jääb – teater mängib etendust kogu maikuu jooksul ja kolm korda ka juunis. Etendus sobib vaatamiseks ka kooliealistele lastele!

Etendused mais:

7. mai kl. 19

8. mai. kl 16

11. 14., 19. ja 21.mai kl. 19

22. mai kl. 16

26. ja 28. mai kl. 19

29. mai kl. 16

Juunis - 2., 3. ja 4. juuni kl 19.

Piletid 50/75 kr eelmüügist üliõpilasesindusest Ülikooli 18b E –R kl 9 – 16.30 . Info tel 737 5400 ning tund aega enne etendust kohapeal. Gruppidele (10>) soodustus. Info tel 5569 6846 ja 738 6300.

Ümarnurga baar

Ole üle oma traumadest! Kirjelda tegevuspaika nagu kriminalist! Teekond algab jõululaupäeva tuisuga Annelinnast. Pärastkellakolmeses hämaruses kaob ta mul silmist, sest jään sihilikult maha Pika tänava alguses, kus moodustub tagahoovide tuttavlik muster, jään majanurga taha, tehes iga järgmise sammu aina aeglasemalt. Kuni Mario silmist kaob.

Niikaua kui teda näen, ei pööra ta pead ega vaata tagasi. Mind valdab mõistmatus küsimuses, miks ma maha jäin ja seisan vene kiriku ees bussipeatuses. Samal hetkel peatub mu ees buss number neli. Hüppan bussi ja sõidan sellega temast mööda. Surnuaiaväravas lähen maha, kitsas rada lookleb läbi hangede. Jõuan – kuigi tundub, et ei jõua, sest nähes jälle inimtühja lumist keskkonda tuleb tagasi vana soov heita hange ja jääda seal magama –, sellegipoolest jõuan Mario venna haua juurde, justkui viiks sinna ainult üks tee, või viib ainus tee ta vanemate hauani, terve surnuaed ümbritseb mind ainult hauani jõudmise pärast. 

 

Ta seisab haua kõrval, joob pudelist viina, olemata mind nähes üllatunud. Me ei tee vahejuhtumist – kadumisest ja teineteise leidmisest juttu, nagu ei oleks see tähtis. Selles sumuses õhtus on tähtsaid asju raske eristada, olen läbi külmunud, jalutame piki Staadioni tänavat Narva maanteeni ning ongi Ümarnurga baar ka sel päeval avatud.