teisipäev, 26. aprill 2016

Kvaliteetüksindus


pühapäev, 3. aprill 2016

"Üks ümberringi" Tartus

Teisipäeval kell kuus esitletakse Tartu kirjanduse majas 
Jumalike Ilmutuste raamatuid
Piret Bristoli luulekogu "Üks ümberringi"
Sven kivisildniku "Seda õiget luuleõpikut" ja
Margo Vaino "Makilinti mälus". 

Räägitakse natuke kirjandusest ja palju elust,
ja nagunii on tore.

Need fotod pärinevad Bristoli-Vaino-(:) kivisildniku-Billeneeve
esinemiselt Pärnus ja Tallinnas. Mõnel pildil on näha ka Bristoli kollase kaanega raamat.


.







kolmapäev, 23. märts 2016

Küsimused


Märtsivalgus

Nende piltide tegemise vahe on 18 päeva. Selle aja jooksul
polegi suurt muud juhtnud, kui et lumi on mitu korda ära
läinud ja uuesti tagasi tulnud. Olen kahevahel -
kas jääda veel hetkeks talveunne või üles 
ärgata. Elu käib kalendri järgi, jah. See on juba poole suveni 
täis kirjutatud. Täis küsimusi, mille lõppu ma
küsimärki ei pane.


 


pühapäev, 6. detsember 2015

Paremad päevad möödas

Kuupäeval xx.yy.zz oleksin andnud ei tea mida, et olla Tartus, kuid selle asemel olin muidugi Tallinnas. Aga kui oleksin olnud Tartus, oleksin näinud umbes sama, mida nägi selle video tegija, kes xx.yy.zz päeval veerandtunnise jupi elu üles filmis ja selle aastaid hiljem internetti riputas. Tundsin, nagu vaataksin iseenda praeguste silmadega Raekoja platsi, mille nurgal oli veel ajalehekiosk. Hoidsin hoopis kõrvasti tugitoolist kinni, pilk ekraanil, sest täpselt nagu tookord ootasin iga hetk oma vaatevälja ilmuvat üht meest. Tookord ei lugenud põrmugi, et olin otsustanud Tartusse minna nii või teisiti, kas nädala või kuu pärast - oma Tallinna-ajas tundsin valusalt iga kaotatud hetke, tajusin pinget, milles kujustus hetk, kus üks mees on ilmumas Raekoja platsile, et minna tööle või näitusevamisele viltusesse majja, või hoiupanka elektriarvet maksma - minu jaoks oli  atmosfäär täis märke ta peatsest kohalolust ja kusagil silmapiiril ka totaalne pingelahendus kohe, kui ta nähtavale ilmub. Ärevus taastus seda videot vaadates; on isikuid, kelle kohalolu on isegi 20 aastat hiljem reaalne nii ekraanitaguses maailmas kui samal ajal minu 21. sajandi toas. On oootust ja meelerahu kaotust, mis on reaalne, sinu aeg hakkab järsku pöörase kiirusega jooksma, oled aja nagu tugeva veekeerise meelevallas ja sul pole aimugi, kuhu see sind kannab.

Vaatan aknast välja. Päike nagu paistaks, aga mulje on petlik, varjud ei moodustu.
Mis udu taga toimub, jääb teadmata,

esmaspäev, 30. november 2015

Saladused ja rahvarohked kohad

Ma tegelikult püüan vältida kohti, kus on rohkem kui kakskümmend inimest. Te küsite, et kuidas nii, kui ma samas olen kirjutanud, et mu lemmikkohad on rongid? Võib sõita ka võrdlemisi tühja rongiga hästi valitud kellaajal ja õigel marsruudil. Võib päevitada ka täiesti tühjal rannal. Sellest harjumusest on tänapäeval ehk kasu - sa ei jää ette uudishimulikule kaamerasilmale. Sind ei panda virtuaalsesse häbiposti, kui oled sattunud mõne arvates valele meeleavaldusele. Lennart Mere hiljutisel raamatuesitlusel räägiti, kuidas Meri oli olnud väga üksildane vandeseltslane - ta lähtus põhimõttest, et vandenõu, mida ta üksi teab, ei suuda keegi avastada.



Mind tabas seal istudes äratundmisrõõm, sest eks minagi olin sinna saabunud vandenõuga, millest ma üksi teadsin. Kuigi arvatakse, et ma ei oska saladusi hoida ja olen suur lobiseja ja seda on tõesti mingil määral iga kirjanik, siis ei ole ka kirjanikust paremat saladuste pidajat. Sest kirjanikud loevad palju ja raamatutes on kirjas kõige kohta kõik. Sealhulgas saladuste ärapeitmise kohta.

Nagu raamatuid täis tuppa on väga lihtne peita ära ühte raamatut, võiks saada ka rahva hulka inimest peita. Kuid ometi pole see nii.



Tamperes hakkasin juba veidi igatsema Tartu rahvarohket Rüütli tänavat. Keegi Soomes ei lõbutsenud minu nähes nii häälekalt, nagu meil kombeks. Hakkas juba paistama, et kogu rõõm on maailmast otsa saanud. Sellegipoolest pole ma Rüütli tänavale õhtutundidel nina pistnud. Ei tea, mis seal küll praegu sünnib? Kas kollane valgus ujutab Tartu kesklinna samamoodi üle nagu kümme aastat tagasi, kui öine Zavoodi-minek tundus romantiline? Rüütli tänaval on alati rohkem kui 20 inimest ja võib-olla avaldavad nad seal ka meelt.

Samas on oskus ennast suures rahvahulgas täielikult ümbritsevast välja lülitada hoopis teine asi. See ei ole seotud põhjusega, miks ma rahvamasse väldin. Kunagi kirjutasin rahvamasside vältimisest isegi Tartu Postimehes loo. See juhtus siis, kui see blogi mõneks ajaks vaikseks jäi.

Link: http://tartu.postimees.ee/974808/piret-bristol-vaikimise-tagamaad