teisipäev, 26. aprill 2016

Kvaliteetüksindus

Adaveres oli olnud tähtis hetk. Perekond, kellelt küüti sain, läks tuulikusse sööma. Seisin auto kõrval ja suitsetasin. Peale suitsupaki ja mõne rahatähe taskus polnud mul midagi omaks nimetada. Soe tugev tuul puhus otse läbi minu. Kujutasin ette linna. Monotoonset halli värvi tänavaid ja massiivset hoonestust. Palju kõrgeid maju ja müüre ilma valgust peegeldavate suurte akendeta. Joonlauaga veetud tänavaid. Linna lakkamatut, olemuslikku ööd. Raamatukogu. Suurt maja riiulite ja paljude korrustega. Akendeta astmelisi seinu nagu püramiidil. Kõike seal sees. Lifte, kus saab sõita salapärastele korrustele üles ja alla. Neis liftides ei puudu nupp, millega saab sõita näiteks korrusele 5000. Vahel võib neis liftides tundmatu veetleva mehega suudelda, jälgides ennast samal ajal seinal olevast maagilisest peeglist.
Selles raamatukogus kujutasin ette kitsast magamisaset riiulite vahel ning oma salatöö päevarutiini, mida naudinguga rikun. Vahel naudin sellest kinni pidamist.
Kõige lõpuks mõtlesin mehele, kes oli kõige selle põhjus.
Sel hetkel polnud mul midagi ega kedagi selletaolist.
Natuke meenutas paik mu lapsepõlvekodu pööningut.
Õpetus, mida jagatakse paljudele, lahjeneb.
Ma olin ainus õpilane.
Aga kuidas teha endale motiveerivat seina või tuba, seda ta küll ei õpetanud. Tema enda tuba oli täis inspireerivat, suurepärast, haritud segadust. Kui oli üldse inimest, kes uskus, et ta elab igavesti, olin see mina.

pühapäev, 3. aprill 2016

"Üks ümberringi" Tartus

Teisipäeval kell kuus esitletakse Tartu kirjanduse majas 
Jumalike Ilmutuste raamatuid
Piret Bristoli luulekogu "Üks ümberringi"
Sven kivisildniku "Seda õiget luuleõpikut" ja
Margo Vaino "Makilinti mälus". 

Räägitakse natuke kirjandusest ja palju elust,
ja nagunii on tore.

Need fotod pärinevad Bristoli-Vaino-(:) kivisildniku-Billeneeve
esinemiselt Pärnus ja Tallinnas. Mõnel pildil on näha ka Bristoli kollase kaanega raamat.


.







kolmapäev, 23. märts 2016

Küsimärgita küsimused


Märtsivalgus

Nende piltide tegemise vahe on 18 päeva. Selle aja jooksul
polegi suurt muud juhtnud, kui et lumi on mitu korda ära
läinud ja uuesti tagasi tulnud. Elu käib kalendri järgi. 
See on poole suveni täis kirjutatud. 
Täis küsimusi, mille lõppu ma
küsimärki ei pane.


 


esmaspäev, 30. november 2015

Saladused ja rahvarohked kohad

Püüan vältida kohti, kus on üle 20 inimese. 
Kuidas nii, kui samas väidan, 
et mu lemmikkohad on rongid? 
Võib sõita ka tühja rongiga 
hästi valitud kellaajal ja õigel marsruudil. 
Võib päevitada ka tühjal rannal. 
Sellest harjumusest on tänapäeval ehk kasu - 
sa ei jää ette uudishimulikule kaamerasilmale. 
Sind ei panda virtuaalsesse häbiposti, kui 
oled sattunud mõne arvates 
valele meeleavaldusele. Lennart Mere 
hiljutisel raamatuesitlusel räägiti, et Meri oli 
üksildane vandeseltslane, kes lähtus 
põhimõttest, et vandenõu, mida ta üksi 
teab, ei suuda keegi avastada.

Mind tabas äratundmisrõõm, sest eks minagi olin saabunud vandenõuga, millest ma üksi teadsin. Kuigi ma  saladusi hoida ei oska - olen suur lobiseja nagu mingil määral iga kirjanik -, ei ole ka kirjanikust paremat saladuste hoidjat. Sest nad loevad palju, kuid raamatutes on kirjas kõik. Sealhulgas saladuste peitmise kohta.

Nagu raamatuid täis tuppa on väga lihtne peita ära ühte raamatut, võiks saada ka rahva hulka inimest peita. Kuid ometi pole see nii.



Tamperes hakkasin juba veidi igatsema Tartu rahvarohket Rüütli tänavat. Keegi Soomes ei lõbutsenud minu nähes nii häälekalt, nagu meil kombeks. Hakkas juba paistama, et kogu rõõm on maailmast otsa saanud. Sellegipoolest pole ma Rüütli tänavale õhtutundidel nina pistnud. Ei tea, mis seal küll praegu sünnib? Kas kollane valgus ujutab Tartu kesklinna samamoodi üle nagu kümme aastat tagasi, kui öine Zavoodi-minek tundus romantiline? Rüütli tänaval on alati rohkem kui 20 inimest ja võib-olla avaldavad nad seal ka meelt.

Samas on oskus ennast suures rahvahulgas täielikult ümbritsevast välja lülitada hoopis teine asi. See ei ole seotud põhjusega, miks ma rahvamasse väldin. Kunagi kirjutasin rahvamasside vältimisest isegi Tartu Postimehes loo. See juhtus siis, kui see blogi mõneks ajaks vaikseks jäi.

Link: http://tartu.postimees.ee/974808/piret-bristol-vaikimise-tagamaad


pühapäev, 29. november 2015

Loeb olevik

Kui ma Billeneevega tuttavaks sain, siis ei olnud ma tema raamatut veel lugenud. Läksin järgmisel hommikul raamatukogusse ja võtsin sealt terve virna tänapäeva eesti kirjandust, sealhulgas Billeneeve luulekogu "Sügis nagu lõppev suhe". Raamatukoguhoidja ei teinud seda raamatut nähes millegipärast rõõmsat nägu. Aga ega ta pole vast minu luulet ka lugenud. Billeneeve raamat oli üllatav, sest seal ei ole, jumal tänatud, kusagil kirjutatud kaminatest, veiniklaasidest ja küünalvalgusest, teksti ei risusta ükski  odav romantilise luule atribuut.

Seal on kirjutatud näiteks hoopis niimoodi:

luule on see mida loetakse
valjult barrikaadidel luule
on see millega minnakse
lahingusse
ma pole kuulnud et keegi oleks
lugenud barrikaadidel kuulirahe
all valjult ette romaane
või elulugusid
luulega minnakse kallima sängi
luulega sünnitakse ja elatakse
luuelga minnakse leinamajja
terava luulega lööb poeet
kindlalt vaia vampiirile
südamesse

("Vampiiritapja")

Jäin mõttesse, et kui mul oleks midagi sarnast olnud kaasa võtta kõikidesse troostitutesse leinamajadesse, kus ma saatuse tahtel oma elu esimese 20 aasta jooksul pidin käima, võib-olla oleks natuke helgem mälestus sellest elu esimesest kahekümnest aastast. Aga samas, kellele neid helgeid mälestusi ikka vaja! Olevik on see, mis loeb.