kolmapäev, 24. juuni 2009

Olin kaks päeva makaronide peal

Turul maksab minu toit 1.50. Kaks päeva ei viitsinud ma kodust väljuda ja sõin neli pakki kiirtoitu (nuudlid kanaga); külmkapist leidisn Farmi kirsijogurti ja pool pudelit Kellukese limonaadi. Pluss pakk soome kuivikleiba. Sellest suutsin ära süüa pool. Kui täna hommikul esimese poeni jõudsin ...
See oli kinni. Esimest korda nägin poeesist platsi tühjana. Ma ei lasknud hetkel raisku minna, vaid pildistasin seda, enne kui üks väga vana mees oma auto platsile ajas. Ta tuli samuti poodi, ekslikult, paistab, et ka tema ei teadnud, mis riigis toimub. Pood oli kinni. Igati mõistlik oli lükata poe lahtitegemisaega paar tundi hiljemaks, sest eile oli jaanilaupäev. Väga vana mees jäi sellegipoolest oma autosse midagi ootama. Linna vahel liikusidki ainult pensionärid. Või väga vaesed inimesed, kodutud ja joodikud. Ja mina.

teisipäev, 16. juuni 2009

Jaanipäev 2009

Võimalik, et linnaosa teatraalsus tuleb seda valgustavast õhtupäikesest. Täna hommikul leidsin Narva mäel murul vedelemas riigilipu. Läksin lähemale ja puudutasin seda näpuga, seejärel mõtlesin, kas sellele võiksid jääda sõrmejäljed. Politseiarhiivis mu sõrmejälgi ei ole. Igaks juhuks eemaldusin hästi kiiresti sellest kohast. Kolm last sõitsid mulle jalgrattaga järele ja pidurdasid täpselt sel hetkel, kui minuni jõudsid. Pöörasin Jänese tänavale. Rulluiskudel tütarlaps sõitis minust mööda ja istus kümne sammu pärast kõnniteele, et uiske alt ära võtta. Järeldasin, et tee muutub kehvaks. Mul oli õigus. Just Tamuri vana maja kohal oligi tee täis auke ja kive. Mitte just palju maad ei lahutanud vana võllamäge praegusest lõbumajast. Või vähemalt peaaegu praegusest. Kümme aastat on väga väike aeg.