reede, 31. juuli 2009

Torm silmapiiril

Sügis on käes. See tekitab kerget hirmu. Nagu oleksin „ripakile jäänud”, rahata ja tööta. Või nagu oleks mõni muu mõõk pea kohal rippumas.
Tegelikult ei ole.

Augustiõhtutel, ritsikate laulu saatel tajun ma seda ohtlikuna. Siis on kõigest ilma olemise tunne eriti tugev. Ma ei tohi muutuda ebakindlaks. Augustis on mu võimed kõige tugevamad. Võib–olla talvel, veebruaris on nad sama tugevad. Mu võimed on maksimumilähedased ja võib–olla annab neile erilise jõu seesama kõhedus, mida ma lakkamatult tajun. Maapind tõmmatakse kohe jalgade alt ära nagu vaip. Siuhti!

Mingi tühine tegevus aitab sellelt mõtted kõrvale juhtida.

1993. aasta kevadel oli selleks tühiseks tegevuseks taara vedamine. Korter Oksa tänaval oli täis eelmise omaniku tühja taarat ja ma otsustasin enne väljakolimist selle poodi vedada, sest kevadtalvel oli raha väga vähe.

Ülemuse meelest oleksin pidanud muidugi kolmesajakroonisest palgast ära elama. Käisin moepärast veel ennelõunati tööl, istusin tühjas kontoris, kui kõik lõunale läksid (polnud millegi eest kohvikus istuda) ning kui koju jõudsin, ladusin koti taarat täis ja läksin libedaid kõnniteid pidi kilomeeter eemal asuvasse poodi. Taararaha eest ostsin tavaliselt šokolaadi ja saiakesi. Ma ei kukkunud kunagi ning ükski pudel ei läinud katki. Aga kevadel, kui teed olid juba porised, sõitis mulle üsna kodu lähedal jalgrattur otsa.

Mida vähem raha sul on, seda paremini hoiab see mõtted eemal jalge alt libisevalt maapinnalt.
Vabandust: äratõmmatavalt. Ega me tea. Intensiivsus sunnib arvama, et see tõmmatakse. Libisemises on midagi õrna, peaaegu tajumatut. Libisemine on pehme sõna tunde kohta, kui tead, et jalgade all on tühjus.

teisipäev, 14. juuli 2009

Vastutulelik

Ma ei suutnud enam välja kannatada norimist teemal "sul ei ole mobiiltelefoni" ja ostsin telefoni ära, ja nüüd, kui täpselt nädal sai täis ajast, kui see asi mul tööle hakkas, tuli mul mõistus pähe ja ma jätsin telefoni rahumeeli koju lauatelefoni kõrvale, ja unustasin ta sinna. Enne seda kaotasin ma ära juhendi, mismoodi seda telefoni kasutada - see oli päris paks raamat ja just sel hommikul, kui ma otsustasin kõik selgeks õppida ja juhendi kotti viskasin, kukkus see mul ilmselt bussis kotist välja ja ma kaotasin igasuguse lootuse seda veel kunagi leida. Võib-olla ma kaotasin selle meelega ära.

Sõber ütles küll, et õigem oleks telefon minema visata, aga ma maksin ju selle eest raha!!! Maksin raha konkreetselt just nimelt selle eest, et igaüks saaks minu käest küsida "kussa oled ja miks sa juba ei tule" ja et ebameeldivad kohustused (kas on üldse meeldivaid kohustusi?) leiaksid mind ka maa alt üles. Nojah. Ja kui ma ära suren, siis on hea vaadata, kes mulle viimasena helistasid.