Jõimegi

Jõimegi K-ga kasti õlut ära, et jõuda testima inimloomuse süvakihte ehk uurima, kumb on tugevam. Minu nõrgad kohad ei osutunud tegelikeks nõrkadeks kohtadeks, mille üle mul ei ole hea meel, kuigi ehk teatav võidurõõm. Buss nr. 4 kuulus esimese jõulupüha juurde nagu ka tunne, et olen eksinud ja jäängi sumpama keset hangi - lumi ja hauakivid ja pimenev ilm nagu kood selleks õhtuks, kus ainus täpne asi oli buss nr. 4.

Jõgi tõuseb üle kallaste

Hommiku pühapäevalikkus ka täna, kuigi ma ei mäleta, mida unes nägin - oma põgenemisplaanide õnnestumist vaatamata selle (põgenemise) lootusetusele? Arvatavasti. Hommik oli nii lootusrikas, et kavatsesin isegi süüa, aga ei jõudnud, tormasin bussi peale, katkine vihmavari käes laperdamas, kõik oli nii täiuslik, terve päeva sajab vihma, jõgi tõuseb üle kallaste, ostan Ülikooli raamatupoest allahinnatud luulet, mida keegi ei loe peale minu, ja mul ei ole mingeid tõkkeid oma elu üleskirjutamisel, eriti selle, mis puudutab aastaid ***3, ***5 ja ***0 ...

Abakhanist lillat ja kuldset

Ostsin eile 150 gramnmi jõulukarda Abakhanist, mis mulle õhtul koju minnes tee peale jäi - seal müüdi seda kiloga; ja siis otsisin kodus kapist üles elektriküünlad, mõeldes, kas neil eelmisest aastast veel halba karmat küljes on, või ei ole? Igatahes riputasin seinale tulesid ja karda ja sätendava jõulupärja ja see kõik topeldus teise toa peeglis hästi nähtavana; ja seejärel magasin poole üheteistkümneni ja oleksin maganud kauemgi, kuid siiski vedasin end tööle, tundes end parema inimesena, sest kui saan vähemalt 12 tundi magada, siis seda ma olen.

Tukk pisteti nina alla

Ajalehes kirjutati, et Saaremaal jälitavad rebased inimesi ja röövivad laste mänguasju.
Mida teevad rebased mänguasjadega? Eksperthinnangu rebastele andis millegipärast hoopis Kuressaare linnaarst.

Jõudsime koju pool neli, kuid enne seda Kaptenit ähvardas taksojuht relvaga, ja arvatavasti täitsa ilma põhjuseta, kui selleks ei olnud mitte taksojuhi kavandatav, täiesti harjumuslik rööv (nähes joobes, öiselt peolt koju naasvaid, õigemini küll kakerdavaid kliente, kes mitte kunagi ei julge välja kutsuda politseid). Võib-olla me hirmutasime teda, igatahes ma tean nüüd, mida tähendab raamatutes väljend "tukki nina alla pistma".

Kapten ei teinud sel veidral hetkel midagi, hoidis käes patakat viiesajasest tagasi antud raha.
Ilma igasuguste sõnadetagi on situatsioon, kus ühel on käes palju raha ja teisel tollele esimesele suunatud revolver, minu arust küll selge. (Uurija küsis, mida taksojuht tukki haarates ütles. Aga me kumbki ei mäletanud seda. Olin ka kiire ja haarasin oma töötõendi, torkasin autojuhile nina alla ja küsisin: "Noh, teeme pilti ka? Relv kadus sama kiirelt kui ilmus, aga mul hakkas fotoaparaadist kahju ja ma ei võtnud seda välja.

Võib-olla minu kuri pilk kuklas tundus taksojuhile ähvardav ...
ja sellele tuli vastuseks haarata relv ...
Päris suur relv oli, kuigi igatahes mitte kalashnikov.

Kesk-Eesti kummituslik väikelinn

Kuidas puutub asjasse Kesk-Eesti kummituslik väikelinn Rapla?

Pilvealune suveilm mulle meeldib, aga kui see meenub koos Raplaga, pole selles midagi innustavat. Peatänava äärde on ehitatud hulk maju, millest üle ühe elab keegi, kelle kohta ma tean rohkem, kui mind huvitab. Aedadest ostetakse alati lilli koolilõpetamiste ja matuste puhul. Paar poodi, kust vanasti käisin kõigi Rapla naistuttavate soovil viina ostmas (kui kõige noorem). Mida minust vanemad naised Raplas tegid, pole nüüd raske ära arvata. Liiga uhke kirik, kust sakraalsuse hõng läks välja juba minu vanaisa matuste ajal.

Kirikuaed oleks muidu hea paik õlle joomiseks. Selles suhtes pole mul kunagi tõrkeid olnud, et kirikuaias seda teha. Üks mu  filoloogist Tartu sõber rääkis, et kui nad kursusekaaslasega seal juua proovisid, tuli vaenulik Rapla inimene ning ajas nad sõimuga minema. Nad vaatasid, et saaksid kiiremini maakonna piiri ületatud. „Kui maailm sind üllatab, üllata teda vastu,“ ütles alkohoolikust sõber, „ja meie näitasime sellele su Raplale pikka nina!“

Tean ise ka, et seejärel, pärast kiiret lahkumist, naaseb normaalsus.

Soputab patja ja heidab magama

Kui mul tuleb suhelda kõige tavalisema välismaailmaga, siis pean ennast viima seisundisse, kus olen kõigi moodi ja tavaline.

Tundlikkuse pean päris kindlasti maha võtma – et taluda suhtlust läbi pideva müra ning pidada loomulikuks, et inimesed katkestavad minuga suhtlemise otsekohe, kui neil näiteks telefon taskus heliseb või nende vaateväljale ilmub midagi uut. Selle kõigega tuleb harjuda, ja et seda taluda, on välja mõeldud keemia – tabletid, mis lasevad tajuda ainult suurt ja unustada väikese. Lugesin Saarmat ja mulle meenus, et need on mul sahtlis. Saarma jutt ajukoorest sisendas mulle, et võrreldes igasuguse alkoholiga on tabletid kõvad tegijad. Olin olnud jäik stiilis „ma ei soovitaks neid kõige suuremale vaenlaselegi”. Võtsin sahtlist karbi ning lugesin juhendi läbi. Ükski kõrvalnäht ei olnud mulle võõras: need olid mul ju rohtu võtmatagi. Kaasa arvatud enesetapumõtted.

Mu psüühika on äärmiselt tundlik. See tundlikkus tuleb mõneks ajaks ära blokeerida igasuguste Ž-st lähtuvate mõjude vastu. Sõin kell kümme hommikul pool tabletti, olles kindel, et nagunii midagi ei juhtu.

Juba tund aega hiljem hakkas mul asju juhtuma.
Või pigem juhtus asjadel mind.

Kõigepealt juhtus enesetunne. Füüsiliselt tekkis blokeering. Juba tund aega hiljem tundsin, et blokeering töötab. Asemele tuli midagi teistsugust. Minu sees peaaegu silmaga nähtavalt ehitas keegi hästi kõrget ja paksu müüri mu erinevate allisiksuste vahele. Täiesti valutult. Ja keegi ei saanud kannatada.

Nägin oma silmaga. Mu sees ehitati mõne hetkega valmis sein, mille taha jäid kõik painavad tunded. See oli päris. Asjad olid järsku eraldi ja tundsid ennast iseseisvalt olles suurepäraselt.
Siis sain aru, et keha ja hing on kaks ise asja.
Alles siis oma elu jooksul. Nii hilja. Lõpuks.

Silmad virvendasid, pea käis ringi. Sõin šokolaadi otse tänaval. Püüdsin selle kirjeldamatu enesetundega kohaneda.

Talveuni läheneb

Mingi hetk tänasest hommikust - inimtühi Rüütli tänava ots seal, kus kunagi oli Eesti Telefoni kontor ja natuke kaugemal Tartu Tigma, hommikuvalguse peegeldumine fassaadidel, mis on sel kellaajal paremat kätt valgustatud ja vasakut kätt tuhmid, või hoopis Botaanikaaia WC kaetud aken - või hoopis eilsest õhtust - puulehed pimeduses mu jalge all kusagil Maarjamõisa haigla lähedal, öine tuul saatmas mind teel kesklinna ...

Olen nähtamatu kõigile, kes minu käest midagi tahavad.
Mul on ees eelmise elu nägu, mida nad ei tunne.

Võib-olla sain selle näo öösel, kui panin ette tema prillid. Ta oli need lauale minu omade kõrvale pannud ja pimedas ei teinud ma vahet. Varem ta neid samasse kohta ei pannud. Panin (tema) prillid omale padja alla, et näha kella, kui peaksin keset ööd üles ärkama, ja ärkasingi ja vaatasin kella ja -

MA EI NÄINUD MIDAGI.
Ma ei saanud aru, miks ma ei näe.

Kiireim tee - nad tsiteerivad Jungi - psühhoosini viib läbi televiisori.
Kas ma olen valmis nende tagajärgedega kokku puutuma?
Arvatagi ja eelnevast ja et ei ole.

Sügise eelaimus

Mis mõtet on süüa, kui kõht läheb ikka varsti tühjaks? Ühesõnaga, jõudsin kuus nelikümmend koju, hakkasin raadio taustaks ajalehte lugema ja jäin muidugi magama ja magasingi kella kümneni. Siis hääletasin Tartusse mehega, kes tuli väidetavalt otse Rhodoselt. See tuletas mulle meelde paari meetri kõrguseid laineid Arkadia rannas ja ühtlaselt sooja Odessa ööd. Igatahes mitte sooja tuba kõigi arvutite ja printerite ühtlase suminaga, kus akna tagant möödub päev-päevalt minu jaoks hääletu Tartu, sest aknad on tihedalt kinni. Uisud on juba tükk aega nurgas vedelenud, oodates päikesepaistelisi ja kuivi hommikuid, aega, kui on kätte võidetud vabadus kõikidest töödest.

Torm silmapiiril

Sügis on käes. See tekitab kerget hirmu. Nagu oleksin „ripakile jäänud”, rahata ja tööta. Või nagu oleks mõni muu mõõk pea kohal rippumas.
Tegelikult ei ole.

Augustiõhtutel, ritsikate laulu saatel tajun ma seda ohtlikuna. Siis on kõigest ilma olemise tunne eriti tugev. Ma ei tohi muutuda ebakindlaks. Augustis on mu võimed kõige tugevamad. Võib–olla talvel, veebruaris on nad sama tugevad. Mu võimed on maksimumilähedased ja võib–olla annab neile erilise jõu seesama kõhedus, mida ma lakkamatult tajun. Maapind tõmmatakse kohe jalgade alt ära nagu vaip. Siuhti!

Mingi tühine tegevus aitab sellelt mõtted kõrvale juhtida.

1993. aasta kevadel oli selleks tühiseks tegevuseks taara vedamine. Korter Oksa tänaval oli täis eelmise omaniku tühja taarat ja ma otsustasin enne väljakolimist selle poodi vedada, sest kevadtalvel oli raha väga vähe.

Ülemuse meelest oleksin pidanud muidugi kolmesajakroonisest palgast ära elama. Käisin moepärast veel ennelõunati tööl, istusin tühjas kontoris, kui kõik lõunale läksid (polnud millegi eest kohvikus istuda) ning kui koju jõudsin, ladusin koti taarat täis ja läksin libedaid kõnniteid pidi kilomeeter eemal asuvasse poodi. Taararaha eest ostsin tavaliselt šokolaadi ja saiakesi. Ma ei kukkunud kunagi ning ükski pudel ei läinud katki. Aga kevadel, kui teed olid juba porised, sõitis mulle üsna kodu lähedal jalgrattur otsa.

Mida vähem raha sul on, seda paremini hoiab see mõtted eemal jalge alt libisevalt maapinnalt.
Vabandust: äratõmmatavalt. Ega me tea. Intensiivsus sunnib arvama, et see tõmmatakse. Libisemises on midagi õrna, peaaegu tajumatut. Libisemine on pehme sõna tunde kohta, kui tead, et jalgade all on tühjus.

Olin kaks päeva makaronide peal

Turul maksab minu toit 1.50. Kaks päeva ei viitsinud ma kodust väljuda ja sõin neli pakki kiirtoitu (nuudlid kanaga); külmkapist leidisn Farmi kirsijogurti ja pool pudelit Kellukese limonaadi. Pluss pakk soome kuivikleiba. Sellest suutsin ära süüa pool. Kui täna hommikul esimese poeni jõudsin ...
See oli kinni. Esimest korda nägin poeesist platsi tühjana. Ma ei lasknud hetkel raisku minna, vaid pildistasin seda, enne kui üks väga vana mees oma auto platsile ajas. Ta tuli samuti poodi, ekslikult, paistab, et ka tema ei teadnud, mis riigis toimub. Pood oli kinni. Igati mõistlik oli lükata poe lahtitegemisaega paar tundi hiljemaks, sest eile oli jaanilaupäev. Väga vana mees jäi sellegipoolest oma autosse midagi ootama. Linna vahel liikusidki ainult pensionärid. Või väga vaesed inimesed, kodutud ja joodikud. Ja mina.

Jaanipäev 2009

Võimalik, et linnaosa teatraalsus tuleb seda valgustavast õhtupäikesest. Täna hommikul leidsin Narva mäel murul vedelemas riigilipu. Läksin lähemale ja puudutasin seda näpuga, seejärel mõtlesin, kas sellele võiksid jääda sõrmejäljed. Politseiarhiivis mu sõrmejälgi ei ole. Igaks juhuks eemaldusin hästi kiiresti sellest kohast. Kolm last sõitsid mulle jalgrattaga järele ja pidurdasid täpselt sel hetkel, kui minuni jõudsid. Pöörasin Jänese tänavale. Rulluiskudel tütarlaps sõitis minust mööda ja istus kümne sammu pärast kõnniteele, et uiske alt ära võtta. Järeldasin, et tee muutub kehvaks. Mul oli õigus. Just Tamuri vana maja kohal oligi tee täis auke ja kive. Mitte just palju maad ei lahutanud vana võllamäge praegusest lõbumajast. Või vähemalt peaaegu praegusest. Kümme aastat on väga väike aeg.

Luitunud suvemälestus

Tegime Kaali järvele mitu ringi peale. Sealkandis oli tore kõrts, kus müüdi kanget kohalikku õlut. Õhtuks jõudsime Tehumardile, kus on sõjamälestusmärk. See kujutab  betoonist tetraeedreid täis külvatud põldu. Või kuidas neid asju täpselt nimetatakse. Need näevad välja nagu stiliseeritud kalapead. Meenutades eesti muinasjuttu, kus põllule külvatakse kilupäid ja hakatakse sealt saaki ootama. Mis muinasjutt, mis Saaremaa, mis sõda? Kes seda enam mäletab.

Saaremaal olin ma esimest korda 1994. aasta alguses.  Sellest korrast pole küll midagi meeles peale kõrgete lumehangede tee kõrval. Oli hirmus külm jaanuari keskpaik. See oli ühe konkreetse inimese Saaremaa, kelle juures olen ka hiljem sel saarel käinud. Teiste inimeste Saaremaa on olnud hoopis erinev. tol Kaali järve korral sõitsime samuti läbi Karja tolle mehe poole. Ostsime pagaritöökojast sooja rosinasaia. Öösel magasime vana talumaja väikeses toakeses, ja ma veel ei teadnud, et üks etapp mu elus hakkab läbi saama. Et juba hommepäev vajan kiiret reaktsiooni, palju raha, muretut eluhoiakut ja parasjagu endale omast unustamisvõimet, et jätta hüvasti mõne inimesega ja suure tükiga oma minevikust.

Unikaalsed asjad

Maailmast, kus igal asjal oli oma elulugu ja mitmetine tähendus, kukkusin äkitselt tema 21. sajandi alguse koju, kus iga asi oli uhiuus, standardiseeritud, mittepurunev, kuumuse- või kukkumiskindel (nõud), mitmeaastase garantiiga (kodutehnika), külm, kõva ja hästipuhastatav (mööbel), hoolimatult riiulissetopitud raamatud ja halvastikoheldud kassetid ja CD-d tähistasid aga kunsti taandumist võrdväärseteks ühikuteks, odavaks tiražeeritud laiatarbekaubaks ... Arhiveerimine ja loetelude koostamine oli mind huvitanud ainult korteris nr. 69 ja seal tegi seda minu eest juba keegi teine, otsekui olekski selle korteri ajalukku sisse kirjutatud see, et see muutub potsentsiaalsete arhivaaride huviobjektiks.

Sirelid ja sperma

Vastutulijate seas teeb suvi selektsiooni. Ma ei tea, kas need on samad inimesed, kes 15 aastat tagasi. Täna tundus väga, et on. Keeristuul sakutas ja räsis õitsevaid sirelipõõsaid, nii et sirelite lõhn tänavatel ja sperma lõhn mu kätel segunesid. Läbi tumedate prillide - need ei maksnud mitte vähe - tundub Tartu oma suvelõhna ja puumajadegaga seesama kauaotsitud linn, kus ma kunagi olin noor, õnnelik ja rahata.

Sel suvel olen, vastupidi, nii rikas, et mul on raha rohkem, kui vaja mu tegelike vajaduste katteks. Ma uurin tänavate lookeid ja kuulatan tuult. See on lõunast. Puude sahin meenutab aastat1994. Mul on jälle aega samapalju nagu siis, et seda kuulata.

Koerakoonlaste maa

Esimene koernaine tuli mulle vastu kusagil linnapiiril, sealkandis, kus on need rikaste inimeste vaiksed äärelinnatänavad. Mopsinäoline ja vastavalt ka pahurailmeline blondiin kärutas üht last poe poole ja teine tilpnes tal sabas. Ei tea, kas ta ise oli mõõtnud oma nina ja suu vahelist piirkonda, joonlauaga? Kuid kindlasti mitte enne, kui tal tekkis mõte lapsed sünnitada.

Teist koernaist märkasin Hiina restorani kandis, kuid õnneks valis ta teise tee, tema lapsevankri kummid sahisesid ebameeldivalt. Kolmas aga tuli vastu lausa pargis, meenutades küll mitte enam mopsi, vaid mõnd suuremat looma - ta oli punnis silmadega, ja oleks ilmselt hammustanud, kui oleksin teda silmatorkavamalt uurinud. Kuid tülgastusega pöörasin pea kõrvale. Temalgi oli lapsevanker. Miks siin maal tehakse sugu ainult koernaistega, küsisin imestunult.

Ära sellest ülemuse kuuldes räägi ...

Berliinil on Eesti, täpsemalt Tallinna lõhn. Öö läbi avatud kebabiputkad on põhjus, miks sinna veel kord tagasi tahta. Meie tookordne eelarve ei lubanud pornoteatrit ("Me läksime sellest ju mööda!" ütles tema, kui imestasin, kas tõesti Berliinis on legaalsed pornoteatrid), aga nüüd saaksime sinnagi. Ühesõnaga, tuleb osta ainult lennukipiletid ja sõita, sest kahe nädala pärast algab puhkus.

Töö on omaette teema või see, kuidas ma imiteerin töö tegemist, kasutades meeleldi ära oma töökoha väheseid mugavusi - võrguühendust, telefoni, mõnusat tooli, silmadele sõbralikku valgust ja odavaid lõunaid. Sveta ütles: "Ära sellest ülemuse kuuldes räägi", kui kirjeldasin nippe, mida olen viimase kuu aja jooksul välja mõelnud, et töölkäimine muud elu ei kipuks segama. Loodan, et ülemus vähemalt ei kuula, kui ma sellest räägin. Ei loe, kui ma sellest kirjutan. Või kui ta on teinud mõlemat, siis teeb ta näo, et ei ole seda teinud. Peidab pea liiva alla. Ohu märk on see, et olen hakanud lugema raamatuid, mis varem oleksid tundunud liiga ilutsevad - järelikult on elu argine pool minust ohtlikult üle rullimas ja ma vajan sellele vastumürki. Nüüd jõuab mulle kohale, miks loetakse naistekaid või imalat naisluulet ja miks raamatus peab olema palju värvilisi pilte.

Olen kaotanud usalduse oma tööandja suhtes.
Kuid ma ei samastunudki kunagi kontserniga.
Ma pigem vilistan sellele, et nemad samastuvad.

Annelinna varjud

Raudteejaam oli täiesti inimtühi, ja õhtul enne magamajäämist kujutasin ette jaamahoone küljel asuvat ust, tumedat sügavikku, mille taustal tuul liigutas oksa õunapuuõitega. Mitte kedagi. Ka seal oli pood. Ostsime sealt alkohoolseid jooke ja süüa enne rongi tulekut. Järgmise õlle.

Selle mälestusega jäin magama ja üheteist paiku õhtul ajas telefonihelin mind üles. Ta ütles iga asja peale "jah", kui ma võrdlemisi uniselt ja kriitikameeleta oma päevast rääkisin. Isegi unisena ei räägi ma ennast sisse, vaid ainult tühjast-tähjast. Ma ei mäleta enam isegi, mis oli see TÄHTIS. Siis jäin jälle magama.

Kui ärkasin, oli mulle selge, millest ma tahan temaga jörgmisel korral rääkida. võib-olla ka sellest maiõhtust, kui tema juurde läksin mööda kanaliöörset tänavat. Oli pilvealune ilm ja veel ei olnud probleeme sellega, et oleme unustanud kõige tähtsama.

Majanduskriis

7. augustit 2007 peetakse 21. sajandi suurima majanduskriisi alguspäevaks. Sel päeval katkestas Prantsuse suurim pank raha väljamaksed kolmest riskifondist. Minul hakkas just samal ajal hästi minema.

Suurima kriisi ajal õnnestus mul olla seda kriisi täiesti tähele panemata.Sel oli mitmeid aspekte. Võib-olla peamine - hakkasin saama 40, jõudma otsustavasse vanusesse, kus inimene seisab vastamisi oma pöördepunktiga. Hetkega, kus teda ootavad suured teod või otse vastupidi, algab pöördumatu allamäge sõit. Kuid enne seda otsustavat hetke tuleb elult võtta veel kõik võimalik.

Nii hea kui halb. Muuta see pisut paremaks ja siis elule tagasi anda.

 

Ööl vastu 1. maid istusime Ülikooli ja Lossi tänava ristumiskohal. Valge plastmassmööbel helendas hämaruses, kõik andis märku, et kesköö läheneb. Üliõpilane jutustas, et ennustaja öelnud, et ta sureb kolmekümnekolmandal eluaastal. Tema lugu andis saabuvale ööle fataalse värvingu. Keegi võttis kotisügavusest järgmise pudeli. Kui oleksin tahtnud rääkida, oleks mind kuulatud. Pimedusest ilmus mees - pikk, sügavate silmakoobastega, seljas tume ülikond, pani käed mu õlgadele ning ma võpatasin.
"See on see patoloogilise pilguga noormees," ütles saabunu, "ja tütarlaps, kes oskab ehmatada - teil oli tookord üks lause, kas mäletate seda?"
"Ei, ei mäleta, ainult lauset, millega teie kerjasite agressiooni."
"Kerjan?" Mees kummardus lähemale.
"Mida see tähendab, kuidas te võite öelda, et kerjan? Kas oskate saksa keelt?"
"Jah," valetasin.
Ta libistas pilgu üle laudkonna.
"Minagi võiksin saksa keele ära õppida. Siis räägime hirmudest -"
Mees liigutas hääletult suud. See, millest ma aru ei saanud, oleks mu peaaegu tapnud. Ta pööras selja ja lahkus pikkade sammudega, sulas öösse.

Väljavisatu

Nägin hommikul Pikal tänaval õitsevat toomingat. Pöörasin Fortuuna tänavasse alla ja ei pidanud ikkagi vastu, vaatasin meie kunagist akent. See asub teisel korrusel ja õhuakna ruut on nüüdseks katki läinud, avast paistab aga midagi tumedat ja katkist, nagu oleks toa lagi hakanud akna kaudu sisse (õigupoolest välja) langema. Ka altuks kõikus hingedel. Tundsin tahtmist majja siseneda ja ka fotoaparaat oli kaasas, aga ma millegipärast siiski ei teinud seda. Seisin kõnniteel ikkagi liiga kaua, sest aknale ilmus kellegi rusikas ja vali kloppimine peletas mu sealt minema. Õnneks olid mul päikeseprillid ees. Kõrvaltänavas peitsin need kotti nagu ka peas olnud sinise rätiku ning kes teab, võib-olla sellepärast kinkisingi hiljem rätiku Katariinale? See sobis talle hästi.

poolt või vastu

Väljun kodunt alles siis, kui mitte kuidagi teisiti ei saa. Kui on tarvis asju ajada. Saadan ära tehtud töö, loen posti läbi ja saan mõne järgmise töö. See on aja jooksul nii kujunenud. Mu elus ei juhtu suurt midagi. Mitte ühegi poolt ja vastu ma ei ole. Muutused leiavad aset väga aeglaselt. Vahel viskan Muutuste raamatu järgi münte. Hiinlastel on põhiline tarkus igast olukorrast väljumiseks – ära midagi tee, küll siis läheb kohe üle. Seekord tuli kaks heksagrammi – täiesti tühja koha peale õudne seis - kaks ühe asemel; ja muutuvaid jooni oli palju.
Mõlemad märgid olid iseendaga väga hästi kooskõlas.
Mõlemad rääkisid ees ootavatest väga halbadest sündmustest.
Alati on raamat õigust rääkinud.
Pärast pikka vaikust tuleb alati midagi.