Koerakoonlaste maa

Esimene koernaine tuli mulle vastu kusagil linnapiiril, sealkandis, kus on need rikaste inimeste vaiksed äärelinnatänavad. Mopsinäoline ja vastavalt ka pahurailmeline blondiin kärutas üht last poe poole ja teine tilpnes tal sabas. Ei tea, kas ta ise oli mõõtnud oma nina ja suu vahelist piirkonda, joonlauaga? Kuid kindlasti mitte enne, kui tal tekkis mõte lapsed sünnitada.

Teist koernaist märkasin Hiina restorani kandis, kuid õnneks valis ta teise tee, tema lapsevankri kummid sahisesid ebameeldivalt. Kolmas aga tuli vastu lausa pargis, meenutades küll mitte enam mopsi, vaid mõnd suuremat looma - ta oli punnis silmadega, ja oleks ilmselt hammustanud, kui oleksin teda silmatorkavamalt uurinud. Kuid tülgastusega pöörasin pea kõrvale. Temalgi oli lapsevanker. Miks siin maal tehakse sugu ainult koernaistega, küsisin imestunult.