reede, 15. mai 2009

Ära sellest ülemuse kuuldes räägi ...

Berliinil on Eesti, täpsemalt Tallinna lõhn. Öö läbi avatud kebabiputkad on põhjus, miks sinna veel kord tagasi tahta. Meie tookordne eelarve ei lubanud pornoteatrit ("Me läksime sellest ju mööda!" ütles tema, kui imestasin, kas tõesti Berliinis on legaalsed pornoteatrid), aga nüüd saaksime sinnagi. Ühesõnaga, tuleb osta ainult lennukipiletid ja sõita, sest kahe nädala pärast algab puhkus.

Töö on omaette teema või see, kuidas ma imiteerin töö tegemist, kasutades meeleldi ära oma töökoha väheseid mugavusi - võrguühendust, telefoni, mõnusat tooli, silmadele sõbralikku valgust ja odavaid lõunaid. Sveta ütles: "Ära sellest ülemuse kuuldes räägi", kui kirjeldasin nippe, mida olen viimase kuu aja jooksul välja mõelnud, et töölkäimine muud elu ei kipuks segama. Loodan, et ülemus vähemalt ei kuula, kui ma sellest räägin. Ei loe, kui ma sellest kirjutan. Või kui ta on teinud mõlemat, siis teeb ta näo, et ei ole seda teinud. Peidab pea liiva alla. Ohu märk on see, et olen hakanud lugema raamatuid, mis varem oleksid tundunud liiga ilutsevad - järelikult on elu argine pool minust ohtlikult üle rullimas ja ma vajan sellele vastumürki. Nüüd jõuab mulle kohale, miks loetakse naistekaid või imalat naisluulet ja miks raamatus peab olema palju värvilisi pilte.

Olen kaotanud usalduse oma tööandja suhtes.
Kuid ma ei samastunudki kunagi kontserniga.
Ma pigem vilistan sellele, et nemad samastuvad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar