Ööl vastu 1. maid istusime Ülikooli ja Lossi tänava ristumiskohal. Valge plastmassmööbel helendas hämaruses, kõik andis märku, et kesköö läheneb. Üliõpilane jutustas, et ennustaja öelnud, et ta sureb kolmekümnekolmandal eluaastal. Tema lugu andis saabuvale ööle fataalse värvingu. Keegi võttis kotisügavusest järgmise pudeli. Kui oleksin tahtnud rääkida, oleks mind kuulatud. Pimedusest ilmus mees - pikk, sügavate silmakoobastega, seljas tume ülikond, pani käed mu õlgadele ning ma võpatasin.
"See on see patoloogilise pilguga noormees," ütles saabunu, "ja tütarlaps, kes oskab ehmatada - teil oli tookord üks lause, kas mäletate seda?"
"Ei, ei mäleta, ainult lauset, millega teie kerjasite agressiooni."
"Kerjan?" Mees kummardus lähemale.
"Mida see tähendab, kuidas te võite öelda, et kerjan? Kas oskate saksa keelt?"
"Jah," valetasin.
Ta libistas pilgu üle laudkonna.
"Minagi võiksin saksa keele ära õppida. Siis räägime hirmudest -"
Mees liigutas hääletult suud. See, millest ma aru ei saanud, oleks mu peaaegu tapnud. Ta pööras selja ja lahkus pikkade sammudega, sulas öösse.