reede, 8. mai 2009

Hershi Lemon

Kaenla all suur pudel Hershi Lemonit ...

Paigutan end selle pildiga kohe Elva raudteejaama. Kujutan ennast seal hästi ette ka paki Tiina või Teekonna kommidega. Ühtegi rongi parajasti ees ei ole, kuid kojuminekuks polegi mul vaja sõita rongiga, vaid kõndida kilomeeter maad Tartu poole mööda raudteega paralleelselt jooksvat rada. Või kui tuleb äkki mõte minna teises suunas, siis kõndida Kesk tänava lõppu, turuni, sealt Valga maanteed pidi jälle natuke tagasi ja pöörata teeristis vasakule, kust Randu on 14 kilomeetrit, nagu näitab teeviit. On ilus varasuvine hommik, kusagil 12 paiku, ja algav suvi lõhnab paljutõotavalt.

Mul on seljas tumesinine õlapaeltega särk, mille ostsin Tartust kaltsupoest 10 kr eest, ja must miniseelik, mille õmblesin vanadest pükstest, nendestsamadest, milles võtsin vastu 1992-1993. aastavahetust. Ta nägi mind esimest korda nendes pükstes ja valges pluusis. Järeleaimamatu riietus, millesse, nagu ma nüüd tean, on lihtne armuda. Kaenla all Hershi sidrunilimonaad ja rullikeeratud Postimees persoonilooga temast, kes on nüüdseks minuga juba ära harjunud ja mind teataval määral hooletusse jätnud -.

Vähemalt ei kohtle ta mind enam selle tähelepaneliku ettevaatusega, millega tookord haiglast äsja väljasaanud mind sobis kohelda.

17. novembril 1997 tegid Narva mnt 25 ühikas toas nr 631 tüübid karastusjoogitesti, millest huvitab mind 15. kohast algav osa, ehk et 15. kohale tuli Hershi Citron (ma ei mäleta, et oleksin seda joonud), 23. kohale Herhi Grenadine (see oli väga ilusat värvi punane), 25. Hershi Orange (nõustun - see polnud suurem asi jook). 27. kohal oli Hershi Lemon ja 28. ühtlasi viimasel Hershi Cola - kaks mu vaieldamatut lemmikjooki. Niisiis kaenlas suur pudel Hershi Lemonit, päike halastamatult ümbrust pleegitamas, nii et näha pole suurt midagi peale valguse ja tolmu ja heledate seinte, platside ja väljakute, mida aastal 1994 oli järjest rohkem - õigupoolest meenutas kogu panoraam ühe raamatu luitunud kaanepilti, mis oli üle elanud pool sajandit vanaema pööningul. Raamatu pealkiri "Minu sõbrad". Hershi Lemoniga Anne 47 trepist viiendale korrusele ronides mõtlesin Jaanile, kes oli eelmisel hommikul soovitanud mul otsida vannitoa ja sooja veega korter; kuulatasin korrusmaja ööeelseid hääli, kuigi valitses videvik, veel ei olnud pimedaks läinud, keegi ei luuranud mu järele, avasin oma võtmega ukse, panin Hershi Lemoni ukse kõrvale pruunikirjule kaltsuvaibale, kuhu viskasin ka koti, seisin lihtsalt mõnda aega köögi akna all ja suitsetasin, mõeldes temale, kes ta parajasti oli Lõuna-Eestis vaatamas mingit teatritükki, võimalik, et koguni ieendese näidendi esietendusel, ja pidi tulema õhtul.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar