kolmapäev, 9. märts 2011

Fragment "Buss nr neljast"

Hoogne "elu ise" algab pärast mu haiglast vabanemist. Olen terve kuu söönud korralikke hommiku- ja lõunasööke, ostnud oma vähese raha eest sigarette ja Tuplat ning haigla inimtühjas kohvikus tundnud ennast valge inimesena, kellel on olemas linade ja tekkidega voodi ja peavari, samal ajal kui väljas päike ei paista ja sajab nii vihma, lörtsi kui lund. Ja kui haiglast viimaks välja saan ja tööle lähen, siis näen seal ühel päeval kohe väga vanaks jäänud Laabanit, teisel päeval luuletaja Lepikut – see lühikest kasvu mees hämmastab oma ennasttäis olekuga, ja teeb ka üldse mitte üllatavaid märkusi turvamees Kalle kohta. Lepik on Eestis ka samal päeval, kui on Alberti naise sünnipäev, helistan Albertile koju ja kuulen telefonist naise naeru, mis võib-olla saab kõige, üldse kõige põhjuseks, mis edaspidi juhtub. Miks ei võiks olla selle põhjuseks hoopis naer telefoni, hästi üleolev ja samas teadmatusest küllane naer –, nii et mõtlen: „Aga sa ei aimagi, mis võib juhtuda, sa ei aimagi, kes olen mina ja mida ma võin teha, ja seda lihtsal põhjusel, et ma ise ka ei aima oma võimalusi." Need võimalused alles tekivad, ja samas jälgin poole silmaga Lepikut, keda Albert omalt poolt tervitada palub, Lepik kaob ruumi hämarustesse, mõnitades käigupealt turvameest, kes talle oma madalamalt intelligentsustasemelt täiesti ebaadekvaatselt vastab; kogu nendevaheline intriig upub kontori pimedaimasse nurka, huvitamata mind põrmugi, kulgedes mingis minu omaga rööbitises maailmas, millega mul pole palju kokkupuutepunkte.