kolmapäev, 14. oktoober 2009

Kesk-Eesti kummituslik väikelinn

Kuidas puutub asjasse Kesk-Eesti kummituslik väikelinn Rapla?

Pilvealune suveilm mulle meeldib, aga kui see meenub koos Raplaga, pole selles midagi innustavat. Peatänava äärde on ehitatud hulk maju, millest üle ühe elab keegi, kelle kohta ma tean rohkem, kui mind huvitab. Aedadest ostetakse alati lilli koolilõpetamiste ja matuste puhul. Paar poodi, kust vanasti käisin kõigi Rapla naistuttavate soovil viina ostmas (kui kõige noorem). Mida minust vanemad naised Raplas tegid, pole nüüd raske ära arvata. Liiga uhke kirik, kust sakraalsuse hõng läks välja juba minu vanaisa matuste ajal.

Kirikuaed oleks muidu hea paik õlle joomiseks. Selles suhtes pole mul kunagi tõrkeid olnud, et kirikuaias seda teha. Üks mu  filoloogist Tartu sõber rääkis, et kui nad kursusekaaslasega seal juua proovisid, tuli vaenulik Rapla inimene ning ajas nad sõimuga minema. Nad vaatasid, et saaksid kiiremini maakonna piiri ületatud. „Kui maailm sind üllatab, üllata teda vastu,“ ütles alkohoolikust sõber, „ja meie näitasime sellele su Raplale pikka nina!“


Tean ise ka, et seejärel, pärast kiiret lahkumist, naaseb normaalsus.

Minu rahaline ekvivalent

Mul ei olnud raha ja täpselt sel õhtul tuli osta sünnipäevakink. Albert jättis laua peale sada krooni, mida ma tegelikult enam eriti suureks rahaks ei pidanud. Sellest sajast kroonist sain aru, mis on minu väärtus tema jaoks sel hetkel, kui see väärtus oleks võinud olla juba väheke suurem. Saatsin ta bussipeatusesse, auto pidi ta peale võtma. Jäin ise teisele poole teed passima. Hakkas hämarduma. Sügisõhtu jõudis kiiresti, peatusesse sõitis buss, korjas üles inimesed ja ta jäi üksi. Jälgisin teda. Ta ei paistnud enam mäletavat või tegi näo, et ei tea midagi mu olemasolust teisel pool teed. Kõige selle tõttu lahkusin, kui suits tehtud.

Kontrollisin rahaautomaadis, kas ülekanne on tehtud. Minu üllatuseks tõesti oli. Arvel oli natuke rohkem kui viisteist tuhat krooni. Võtsin välja tuhat viissada ja ostsin poest – heledasti valgustatud SPAR-i ketti kuuluvast kauplusest – kommikarbi, purgi lahjat džinni ja kaks pakki vaniljelõhnalisi sigarette. Ja süüa. Need olid kummalised ja tarbetud belgia sigaretid, mida oli hea suitsetada väljas, keset sügavaid hangi, mis süvendas selle armusuhte alati kergelt lootusetut atmosfääri.


reede, 2. oktoober 2009

Soputab patja ja heidab magama

Kui mul tuleb suhelda kõige tavalisema välismaailmaga, siis pean ennast viima seisundisse, kus olen kõigi moodi ja tavaline.

Tundlikkuse pean päris kindlasti maha võtma – et taluda suhtlust läbi pideva müra ning pidada loomulikuks, et inimesed katkestavad minuga suhtlemise otsekohe, kui neil näiteks telefon taskus heliseb või nende vaateväljale ilmub midagi uut. Selle kõigega tuleb harjuda, ja et seda taluda, on välja mõeldud keemia – tabletid, mis lasevad tajuda ainult suurt ja unustada väikese. Lugesin Saarmat ja mulle meenus, et need on mul sahtlis. Saarma jutt ajukoorest sisendas mulle, et võrreldes igasuguse alkoholiga on tabletid kõvad tegijad. Olin olnud jäik stiilis „ma ei soovitaks neid kõige suuremale vaenlaselegi”. Võtsin sahtlist karbi ning lugesin juhendi läbi. Ükski kõrvalnäht ei olnud mulle võõras: need olid mul ju rohtu võtmatagi. Kaasa arvatud enesetapumõtted.

Mu psüühika on äärmiselt tundlik. See tundlikkus tuleb mõneks ajaks ära blokeerida igasuguste Ž-st lähtuvate mõjude vastu. Sõin kell kümme hommikul pool tabletti, olles kindel, et nagunii midagi ei juhtu.

Juba tund aega hiljem hakkas mul asju juhtuma.
Või pigem juhtus asjadel mind.

Kõigepealt juhtus enesetunne. Füüsiliselt tekkis blokeering. Juba tund aega hiljem tundsin, et blokeering töötab. Asemele tuli midagi teistsugust. Minu sees peaaegu silmaga nähtavalt ehitas keegi hästi kõrget ja paksu müüri mu erinevate allisiksuste vahele. Täiesti valutult. Ja keegi ei saanud kannatada.

Nägin oma silmaga. Mu sees ehitati mõne hetkega valmis sein, mille taha jäid kõik painavad tunded. See oli päris. Asjad olid järsku eraldi ja tundsid ennast iseseisvalt olles suurepäraselt.
Siis sain aru, et keha ja hing on kaks ise asja.
Alles siis oma elu jooksul. Nii hilja. Lõpuks.

Silmad virvendasid, pea käis ringi. Sõin šokolaadi otse tänaval. Püüdsin selle kirjeldamatu enesetundega kohaneda.