Tamperes

Peamiselt igavlesin. Hommikuti ärkasin hilja, paar esimest hommikut tegin endale harjumatult masinaga kohvi, siis sain aru, kui väga see mulle ei maitse, ja hakkasin vanamoodi tassi tegema. Olin käinud poes, külmkappi ühte ja teist varunud, seega polnud mul tarvidust kuhugi minna. Vaatasin ukse pealt ilma, tegin jalutuskäigu lähedalasuvas metsas, mis algas kohe maja tagant ja oli kuu aega Eesti maastikust ees, puud juba kollased, ja ma küll ei näinud kõiges selles mingit ilu, vaid see oli sünge ja külmavõitu vaade kohale, kus pidin lõpetama mõne töö ja seda ka tegin. Aga mu võimalused olid piiratud, raamatuid olin kaasa võtnud ainult kolm ja nendega uue info hulk ammendus. Aastaaeg oli külm väljas vedelemiseks ja pikniku pidamiseks, mul polnud aimugi, kus asuvad alkoholipoed ja tavalises toidupoes müüdavad joogid olid piirkangusega 4,7 kraadi, mis mind muidu poleks ärritanud, kuid ilmne võimatus osta sellest kangemat jooki ei iseloomustanud Soomet heast küljest. Olin kaasa võtnud Vahingu ja Kõivu "Endspieli", traditsiooniline kaasavõtmisraamat ajalooga ilmumisaastast 1989, kui tassisin selle raskes kohvris Tartusse Raplast. Jäin ülikoolilinna pikaks ajaks pidama, nii kauaks, et kirjutasin lausa oma nime raamatukaane siseküljele, et see ühikas seigeldes alati minu juurde tagasi jõuaks.

Kleepisin läpakaklaviatuuri neljale tähele täpitähtedega paberitükikesed, sest siin tuli kirjutamisvahendina kasutada sülearvutit, ehkki see oli harjumatu. Tuli võtta kõik riskid. Alati võib ka pastakaga kirjutada tavalisele paberile, võib kirjutada ükskõik millega ükskõik millele.