kolmapäev, 23. september 2015

Maailm pakib ennast lahti I

1.

Võtsingi, ja selles pole midagi juhuslikku, kaasa üksildasse kohta raamatu, mida vast viimati olin lugenud 25 aastat tagasi. Tookord tundus raamat nii oluline, et ainult seda lugesingi, tundmata raamatu sündmuspaiku, tegelasi, õigupoolest üldse millestki aru saamata. Vedasin raamatu kaasa Tartusse, kui siia 1989. aasta sügisel saabusin - see oli lihtne, raamat kaalus väga vähe, oli kõige odavamas paberköites, kaaned juba veidi kortsus. Tookord kasutati trükikodades tinaladu, mille peale ei või tulla enam need, kes on harjunud, et raamat läheb trükki failist; tinaladu oli raami sisse laotud tinatähtede ja sõnade ja lausete abil moodutatud lehekülg, üliraske, ja tina tervisele kahjulik, nii et trükikoja töölised said päevas pudeli piima tasuta. Selle eest tekst oli lehele sisse pressitud nii jõuliselt, et isegi praegu - juba mainitud 25 aastat hiljem - on seda hämara öölambi valgel lihtne lugeda, see ei väsita silmi, sest trükivärviga kokku ei hoitud. Mis oli selles raamatus siis nii meeleheitlikult olulist, ilma milleta ei saanud mina minna (kõike muud oma elus maha jättes) Tartusse, ja nüüd siia üksildasse paika; on see raamat siis nagu konserv kõigest sellest, mis kultuuril on mulle anda, nii et kui ma lähen kolkasse metsade ja kaljude keskele, siis piisab ka sellest meenutusest ja maailm pakib ennast jälle minu kirjutuslaual kenasti lahti nagu võlutelk "Harry Potteris", sisaldades kõike eluks vajalikku ja mittevajalikku?




2.

Kuid mööda sedasama rada tuleb võõras, surub sõrme kellanupule ja see tiriseb läbi terve tühja maja, ja ma lähen aknast välja vaatamata ja teen ukse lahti, ehkki seda stseeni läbi mängides olen kujutluses näinud ka akna vastu lamedaks litsutud ninasid, lopergusi tahumatuid nägusid, tundnud ennast piiramisrõngas ja mitte avanud ust - siis nüüd, vastu igasugust iseenese loogikat, avan selle ja seal seiab oma last mulle peaaegu näkku lükates väikesekasvuline vana naise soenguga neiu, tuim suu vormimas soomekeelseid sõnu, millest aru saan ainult seda, et tal on midagi vaja, minult, või üleüldiselt, ilmselgelt ootab, et ukse laiemalt lahti teeksin, et ta saaks sisse poetada kõigepealt lapse ja siis iseenda. Ütlen talle - märgates siiski, et trepile tulekuks on ta lapse spetsiaalselt oma kõhukotti tõstnud, sest käru on paigutatud korralikult trepi kõrvale, nagu kavatsetaks siia pikemalt peatuma jääda - ja seda täheldades arvan, et ega palju sõnu pole siinkohal vaja, kõik on niigi selge, käru trepi kõrval on seda avaldanud - , et ma ei saa tema keelest eriti aru, ei mõista seda, sest olen Eestist. Ilmet vahetamata pöörab justkui kurjast vaimust vaevatud tülitekitaja ringi ja mina tõmban ukse kinni, vaadates aknast, kuidas ta käru veeretades hoovivärava poole sammub, asjad kenasti kaasas, seljakott seljas, teine kott käru küljes, iga riideese ja kotike ise värvi, titt hääletu.Miks küll pidasin teda postiljoniks, kui postkast on otse värava kõrval, ei pea sisse tulema? Ehk sellepärast, et käru küljes on kandiline tumesinine kott, kuhu meil posti pannakse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar