laupäev, 25. juuli 2015

Eesmärgivaras

Rüütli tänava peenes keldriõllekas olin natuke ebatavalises seisundis ja tajusin kõike nagu unes. J. R. Schrammi keldris ütleski ta:

„Igaühel on mingi eesmärk.“

„Ma kohtun sinuga, kuigi samas võiksin tunnistada, et mu ainus eesmärk oled sina, aga sinu varjus ei ole teisi eesmärke, sa oled mu lõpp ja kohalejõudmine ja...“ Ma ei öelnud talle seda, vaid vajusin mõttesse: mis on minu eesmärk? Olin sellega olnud terve elu hädas. Järelikult ei mõtle ma seda välja ka Schrammi keldris. Lootsingi, et ta seda minu käest ei küsi, kuigi olime õlut joonud nii palju, et igasugused piirangud hakkasid kaduma ja juba oli juttu olnud ka meestevahelisest armastusest. Aga kõige suurem tabu on alati just see teine sinu vastas istuv inimene ja on siiski asju, mida sa üheski teadaolevas seisundis ei või talle sinu ja tema kohta öelda.

Mis on tema eesmärk? Kas ta loodab, et ma samuti tema käest seda ei küsi, või vastupidi, provotseerib mind küsima? Seda ja kõikvõimalikke muidki, kujuteldamatuid asju?

Tema ju selle hüpoteesi püstitas. Või mis hüpoteesi, ta tundub selles ju lausa kindel olevat.
„Ja sinul, Hugo?“

Ehmusin.
Ta nimetab mind haruharva nimepidi.
Mitte et ma vihkaksin oma nime. Aga kui mind sellega kutsutakse, tahaksin lausa nähtamatu olla. Et keegi minu peale ei mõtleks.

Ma ei saanud sellegipoolest kokku kukkuda ega Schrammi keldrist teleporteeruda, et kodus uuesti välja ilmuda. Peatasin korraks mõtlemise, et märgata, kui hubane (mitte labane) Schrammi keldris on. Umbes nagu kunagi „Humalas“, mis ka geograafiliselt asus lähedal. Kuid ajaliselt kaugel. Tajudes mu kimbatust, lisas ta:

„Ma ei saanud aru, mis on sinu eesmärk. Mulle tundus, et sa ei tea isegi, mida sa tahad.“

Vastusevariandid võiksid olla näiteks sellised:
„Tean ikka. Pean ainult meelde tuletama.“
„Oli küll, isegi mitu.“
Või välja tormata, nagu oleks mind tabatud varguselt ja tahetaks vangi panna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar