Maastrichti motiiv

Maastrichtis hakkas K. otsima mingit konkreetset kohvipoodi ning leidis keldriurka, kuhu me ka sisenesime.


Olen näinud inimesi, kes kanepit suitsetavad, tunnen kanepi lõhnast ära, ja paar korda on mulle seda ka pakutud. Laskusime trepist alla räpasesse ja suitsusesse keldrisse, mis oli hämar ja mille ainsaks mööbliks olid mustad nahkdiivanid sigareti põletusaukudega, seintel üks grafiti katmas teist. Nahkdiivanitel aga istuvad äraseletatud nägudega paarikesed, kes näevad välja nagu narkomaanid ja tegelikult ongi seda. Võtsime ühel neist diivanitest istet. K. ostis endale viie euro eest hästi priske kanepisuitsu. Tänavalt ostes oleks see olnud üks euro. Ja hakkas seda tõmbama. Igaks juhuks küsisin K-lt, et kui ma ise ei tõmba, kas siis ka midagi juhtub. K. ütles, et ei juhtu, et see peab verre imenduma, läbi naha ju ei imendu. „Proovi,“ pakkus ta, ja ma võtsin ühe mahvi. Teise mahvi peale hakkasin lihtsalt läkastama ja rohkem ei proovinud. See suitsetamine võttis 15-20 minutit aega.

Istusin ja nägin äkki silmanurgast, kuidas miski oli sellises kohas, kus ei peaks olema – tekkis tajuhäire. Mõtlesin, et kui juba istudes hakkab veider, siis mis juhtuks veel suitsetades? Mu pea, kael, õlad ja käed hakkasid üksteise järel ära surema. Puudutasin käega põske ja käsi ei tundnud midagi ja ka põsk ei tundnud midagi. Mul hakkas õudne, sest tundsin seda seisundit. Vahel tekib see üleväsinud olles. See oli, nagu valutaks sul kogu vereringe. Otsekui veri soontes hangub ja veel valutab seda tehes.

Mul tekkis surmahirm. „Hakkame õige minema,“ ütlesin ma. Poolel teel osa sellest lausest kadus, nagu oleks keegi selle ära varastanud. Lihtsalt „... õige minema-t“ ei olnud enam.

Proovisin moodustada uue lause: „Vaata, kui huvitav efekt on kanepil.“ Väljus minust ainult: „Vaata, kui.“ Unustasin ülejäänu, mis ma öelda tahtsin, ära. Õnneks sai K. suits otsa. Ja kolmas lause mul õnnestus: „Läheks värske õhu kätte.“

Imekombel sain ma ka jalad alla. Tänaval oli mul tunne, nagu võiks olla serva pidi püsti pandud paberilehel kõva tuule käes. Näis, et hakkan kalduma mitte näoga maa poole, vaid kuklaga maa poole. Lihtsalt langen, aeglaselt. Haakisin end K. käevangu ja hakkasin teisele poole kalduma. Aga ma ei tea, kas see ainult viirastus mulle või oli ka tegelikult nii. Kui oleksin seisnud üksi, ilma käevanguta, kas oleksin kukkunud? Küsisin K-lt: „Kas ma kujutan seda ette või ma tõsiselt ka siin koperdan?“ Ja ma ei saanud talt mingeid teateid. Natukese aja pärast ütlesin: „Nagu paremaks läheks“, aga olin olnud ennatlik, sest midagi hakkas jälle juhtuma tajudega. Aga rääkida ma sain.

„See jätkub,“ ütlesin ma. K., kes oli senimaani vaikinud, vaikis veel minuti, ja ütles nagu kaja: „See jätkub.“ Ja kuigi ma natuke kõikusin ja klammerdusin endiselt K. käevangu, tabasid mind järsku meeletu entusiasm ja eufooria ja ma lobisesin sellest, kui meeletult halvad on narkootikumid ning kuidas ma tahan leida ühte politseinikku, kellega ma tahan sellest rääkida.