Keegi tööl oli kuulnud, et "Doktor Parnassuse imaginaarium" pidi väga halb film olema, ja nii sattusingi seda vaatama, sest mina, kes ma ajalehti ei loe ja televiisorit ei vaata, polnud ju kuulnud asjaolust, et film mitu nädalat Cinamonis jookseb. Keegi ütles, et film on "selgrootu". See on sõna, mis mind lausa inspireerib, see tähendab, et tekitab jälle sellesama homeerilise ja lõppematu naeruhoo, mis tabas eile mind Taskust välja astudes lumises Tartu bussijaamas õhtul pool üheksa. Mulle meeldivad inimesed, kes arvavad teadvat, mida tähendab sõna "selgrootu". Luban, et hakkan seda sõna uuest aastast kasutama kõikvõimalikes kohtades.
Aga Nolani "Pimeduse rüütlit" eile õhtul enam vaadata ei jõudnudki. Hea, suisa maitsekas investeering, mille sooritas mu laps omaenda taskuraha eest.
Tundub, et buduaaripildid on teema
6 tundi tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar