Tamperes

Peamiselt igavlesin. Hommikuti ärkasin hilja, paar esimest hommikut tegin endale harjumatult masinaga kohvi, siis sain aru, kui väga see mulle ei maitse, ja hakkasin vanamoodi tassi tegema. Olin käinud poes, külmkappi ühte ja teist varunud, seega polnud mul tarvidust kuhugi minna. Vaatasin ukse pealt ilma, tegin jalutuskäigu lähedalasuvas metsas, mis algas kohe maja tagant ja oli kuu aega Eesti maastikust ees, puud juba kollased, ja ma küll ei näinud kõiges selles mingit ilu, vaid see oli sünge ja külmavõitu vaade kohale, kus pidin lõpetama mõne töö ja seda ka tegin. Aga mu võimalused olid piiratud, raamatuid olin kaasa võtnud ainult kolm ja nendega uue info hulk ammendus. Aastaaeg oli külm väljas vedelemiseks ja pikniku pidamiseks, mul polnud aimugi, kus asuvad alkoholipoed ja tavalises toidupoes müüdavad joogid olid piirkangusega 4,7 kraadi, mis mind muidu poleks ärritanud, kuid ilmne võimatus osta sellest kangemat jooki ei iseloomustanud Soomet heast küljest. Olin kaasa võtnud Vahingu ja Kõivu "Endspieli", traditsiooniline kaasavõtmisraamat ajalooga ilmumisaastast 1989, kui tassisin selle raskes kohvris Tartusse Raplast. Jäin ülikoolilinna pikaks ajaks pidama, nii kauaks, et kirjutasin lausa oma nime raamatukaane siseküljele, et see ühikas seigeldes alati minu juurde tagasi jõuaks.

Kleepisin läpakaklaviatuuri neljale tähele täpitähtedega paberitükikesed, sest siin tuli kirjutamisvahendina kasutada sülearvutit, ehkki see oli harjumatu. Tuli võtta kõik riskid. Alati võib ka pastakaga kirjutada tavalisele paberile, võib kirjutada ükskõik millega ükskõik millele.

Maailm pakib ennast lahti I

1.

Võtsingi, ja selles pole midagi juhuslikku, kaasa üksildasse kohta raamatu, mida vast viimati olin lugenud 25 aastat tagasi. Tookord tundus raamat nii oluline, et ainult seda lugesingi, tundmata raamatu sündmuspaiku, tegelasi, õigupoolest üldse millestki aru saamata. Vedasin raamatu kaasa Tartusse, kui siia 1989. aasta sügisel saabusin - see oli lihtne, raamat kaalus väga vähe, oli kõige odavamas paberköites, kaaned juba veidi kortsus. Tookord kasutati trükikodades tinaladu, mille peale ei või tulla enam need, kes on harjunud, et raamat läheb trükki failist; tinaladu oli raami sisse laotud tinatähtede ja sõnade ja lausete abil moodutatud lehekülg, üliraske, ja tina tervisele kahjulik, nii et trükikoja töölised said päevas pudeli piima tasuta. Selle eest tekst oli lehele sisse pressitud nii jõuliselt, et isegi praegu - juba mainitud 25 aastat hiljem - on seda hämara öölambi valgel lihtne lugeda, see ei väsita silmi, sest trükivärviga kokku ei hoitud. Mis oli selles raamatus siis nii meeleheitlikult olulist, ilma milleta ei saanud mina minna (kõike muud oma elus maha jättes) Tartusse, ja nüüd siia üksildasse paika; on see raamat siis nagu konserv kõigest sellest, mis kultuuril on mulle anda, nii et kui ma lähen kolkasse metsade ja kaljude keskele, siis piisab ka sellest meenutusest ja maailm pakib ennast jälle minu kirjutuslaual kenasti lahti nagu võlutelk "Harry Potteris", sisaldades kõike eluks vajalikku ja mittevajalikku?

2.

Kuid mööda sedasama rada tuleb võõras, surub sõrme kellanupule ja see tiriseb läbi terve tühja maja, ja ma lähen aknast välja vaatamata ja teen ukse lahti, ehkki seda stseeni läbi mängides olen kujutluses näinud ka akna vastu lamedaks litsutud ninasid, lopergusi tahumatuid nägusid, tundnud ennast piiramisrõngas ja mitte avanud ust - siis nüüd, vastu igasugust iseenese loogikat, avan selle ja seal seiab oma last mulle peaaegu näkku lükates väikesekasvuline vana naise soenguga neiu, tuim suu vormimas soomekeelseid sõnu, millest aru saan ainult seda, et tal on midagi vaja, minult, või üleüldiselt, ilmselgelt ootab, et ukse laiemalt lahti teeksin, et ta saaks sisse poetada kõigepealt lapse ja siis iseenda. Ütlen talle - märgates siiski, et trepile tulekuks on ta lapse spetsiaalselt oma kõhukotti tõstnud, sest käru on paigutatud korralikult trepi kõrvale, nagu kavatsetaks siia pikemalt peatuma jääda - ja seda täheldades arvan, et ega palju sõnu pole siinkohal vaja, kõik on niigi selge, käru trepi kõrval on seda avaldanud - , et ma ei saa tema keelest eriti aru, ei mõista seda, sest olen Eestist. Ilmet vahetamata pöörab justkui kurjast vaimust vaevatud tülitekitaja ringi ja mina tõmban ukse kinni, vaadates aknast, kuidas ta käru veeretades hoovivärava poole sammub, asjad kenasti kaasas, seljakott seljas, teine kott käru küljes, iga riideese ja kotike ise värvi, titt hääletu.Miks küll pidasin teda postiljoniks, kui postkast on otse värava kõrval, ei pea sisse tulema? Ehk sellepärast, et käru küljes on kandiline tumesinine kott, kuhu meil posti pannakse.

Teemärgid

Kõik olulised õpetused kallutavad vastutusest loobuma. Sa ei vastuta kogu maailma eest.
"Kuhu jääb sinu elu?" küsivad õpetajad, sellega peatades mu hetkeks. Seisatan ja näen, et elu on minust tormanud mööda. Haardeulatusest kaugele. Kahetsus hõlmaks siis neid määravaid kogemusi, mida ei õnnestunud kogeda. Kui sa valid teadlikult seikluse, siis?

Botaanikaaias

Arvutis jooksis tekst kinni, lõin kirjutamisele käega ja läksin botaanikaaeda jalutama. Teel sinna tabas mind külm tuuleiil, pärit sügisest, koos tundega, nagu tuleks hakata septembriks valmistuma. Aia värav oli pärani ja ümberringi kostis inimhääli, aga näha polnud kedagi. Inimesekõrgused punaste õitega taimed, minu lemmikdžungel selles kohas, vahetab igal aastal paika, aga ma ei hakanud nägema ka metsikut aveva selle ülesleidmise nimel. Oli kass, kes aeg-ajalt tagasi vaadates mäkke jalutas ja muidugi järgnesin talle, istusin pingile - sest see oli uus pink, enne selles hea tiigivaatega kohas pinki ei olnud - ja kohe ronis lapiline kass mulle sülle, olles ootamatult suur, karvane ja raske.

Kunagi näitas valvur mulle palmiaia tagaruumis pimeduses küülikut. See oli veel siis, kui Lavastaja botaanikaaias malevatükki tegi ja minul midagi teha ei olnud ja ma avastasin valvuri koos jänesega. Millegipärast arvan, et ei seda valvurit ega küülikut ole enam elavate kirjas. Kõik see juhtus ju peaaegu sada aastat tagasi, ja kui mitte minuga, siis kellelgi üpris minunäolisega.

Pallimäng

Mängisin oma peigmehega palli. Mitu väikest, pihku mahtuvat värvilist põrkepalli; suutsime kõik ära kaotada, kuigi seal oli ainult betoonplaatidega lage plats. Nad ei kadunud plaadivahedesse, vaid kuhugi väljapoole platsi, mis näis võimatu. Rohi ei olnud väga kõrge, kuid me ei leidnud neid üles. Kolimine oli nagunii ukse ees, asjade kadumaminekud samuti, mis meil pallidest!

1996. aasta suvel valitses tohutu vaikus, Tartus ei ehitatud veel eriti midagi. Ülejõe vaikus peitis lugu, mis oli paks nagu muinasjuturaamat, seda andis lugeda, see oli seitsme lukuga kinni keeratud ja kindlasti mitte mõeldud 20. sajandi jaoks, see oli 21. sajandi lugu, ja ma ei tea, kas ma seda teile siingi veel räägin.