Luitunud suvemälestus

Tegime Kaali järvele mitu ringi peale. Sealkandis oli tore kõrts, kus müüdi kanget kohalikku õlut. Õhtuks jõudsime Tehumardile, kus on sõjamälestusmärk. See kujutab  betoonist tetraeedreid täis külvatud põldu. Või kuidas neid asju täpselt nimetatakse. Need näevad välja nagu stiliseeritud kalapead. Meenutades eesti muinasjuttu, kus põllule külvatakse kilupäid ja hakatakse sealt saaki ootama. Mis muinasjutt, mis Saaremaa, mis sõda? Kes seda enam mäletab.

Saaremaal olin ma esimest korda 1994. aasta alguses.  Sellest korrast pole küll midagi meeles peale kõrgete lumehangede tee kõrval. Oli hirmus külm jaanuari keskpaik. See oli ühe konkreetse inimese Saaremaa, kelle juures olen ka hiljem sel saarel käinud. Teiste inimeste Saaremaa on olnud hoopis erinev. tol Kaali järve korral sõitsime samuti läbi Karja tolle mehe poole. Ostsime pagaritöökojast sooja rosinasaia. Öösel magasime vana talumaja väikeses toakeses, ja ma veel ei teadnud, et üks etapp mu elus hakkab läbi saama. Et juba hommepäev vajan kiiret reaktsiooni, palju raha, muretut eluhoiakut ja parasjagu endale omast unustamisvõimet, et jätta hüvasti mõne inimesega ja suure tükiga oma minevikust.

Unikaalsed asjad

Maailmast, kus igal asjal oli oma elulugu ja mitmetine tähendus, kukkusin äkitselt tema 21. sajandi alguse koju, kus iga asi oli uhiuus, standardiseeritud, mittepurunev, kuumuse- või kukkumiskindel (nõud), mitmeaastase garantiiga (kodutehnika), külm, kõva ja hästipuhastatav (mööbel), hoolimatult riiulissetopitud raamatud ja halvastikoheldud kassetid ja CD-d tähistasid aga kunsti taandumist võrdväärseteks ühikuteks, odavaks tiražeeritud laiatarbekaubaks ... Arhiveerimine ja loetelude koostamine oli mind huvitanud ainult korteris nr. 69 ja seal tegi seda minu eest juba keegi teine, otsekui olekski selle korteri ajalukku sisse kirjutatud see, et see muutub potsentsiaalsete arhivaaride huviobjektiks.

Sirelid ja sperma

Vastutulijate seas teeb suvi selektsiooni. Ma ei tea, kas need on samad inimesed, kes 15 aastat tagasi. Täna tundus väga, et on. Keeristuul sakutas ja räsis õitsevaid sirelipõõsaid, nii et sirelite lõhn tänavatel ja sperma lõhn mu kätel segunesid. Läbi tumedate prillide - need ei maksnud mitte vähe - tundub Tartu oma suvelõhna ja puumajadegaga seesama kauaotsitud linn, kus ma kunagi olin noor, õnnelik ja rahata.

Sel suvel olen, vastupidi, nii rikas, et mul on raha rohkem, kui vaja mu tegelike vajaduste katteks. Ma uurin tänavate lookeid ja kuulatan tuult. See on lõunast. Puude sahin meenutab aastat1994. Mul on jälle aega samapalju nagu siis, et seda kuulata.

Koerakoonlaste maa

Esimene koernaine tuli mulle vastu kusagil linnapiiril, sealkandis, kus on need rikaste inimeste vaiksed äärelinnatänavad. Mopsinäoline ja vastavalt ka pahurailmeline blondiin kärutas üht last poe poole ja teine tilpnes tal sabas. Ei tea, kas ta ise oli mõõtnud oma nina ja suu vahelist piirkonda, joonlauaga? Kuid kindlasti mitte enne, kui tal tekkis mõte lapsed sünnitada.

Teist koernaist märkasin Hiina restorani kandis, kuid õnneks valis ta teise tee, tema lapsevankri kummid sahisesid ebameeldivalt. Kolmas aga tuli vastu lausa pargis, meenutades küll mitte enam mopsi, vaid mõnd suuremat looma - ta oli punnis silmadega, ja oleks ilmselt hammustanud, kui oleksin teda silmatorkavamalt uurinud. Kuid tülgastusega pöörasin pea kõrvale. Temalgi oli lapsevanker. Miks siin maal tehakse sugu ainult koernaistega, küsisin imestunult.

Ära sellest ülemuse kuuldes räägi ...

Berliinil on Eesti, täpsemalt Tallinna lõhn. Öö läbi avatud kebabiputkad on põhjus, miks sinna veel kord tagasi tahta. Meie tookordne eelarve ei lubanud pornoteatrit ("Me läksime sellest ju mööda!" ütles tema, kui imestasin, kas tõesti Berliinis on legaalsed pornoteatrid), aga nüüd saaksime sinnagi. Ühesõnaga, tuleb osta ainult lennukipiletid ja sõita, sest kahe nädala pärast algab puhkus.

Töö on omaette teema või see, kuidas ma imiteerin töö tegemist, kasutades meeleldi ära oma töökoha väheseid mugavusi - võrguühendust, telefoni, mõnusat tooli, silmadele sõbralikku valgust ja odavaid lõunaid. Sveta ütles: "Ära sellest ülemuse kuuldes räägi", kui kirjeldasin nippe, mida olen viimase kuu aja jooksul välja mõelnud, et töölkäimine muud elu ei kipuks segama. Loodan, et ülemus vähemalt ei kuula, kui ma sellest räägin. Ei loe, kui ma sellest kirjutan. Või kui ta on teinud mõlemat, siis teeb ta näo, et ei ole seda teinud. Peidab pea liiva alla. Ohu märk on see, et olen hakanud lugema raamatuid, mis varem oleksid tundunud liiga ilutsevad - järelikult on elu argine pool minust ohtlikult üle rullimas ja ma vajan sellele vastumürki. Nüüd jõuab mulle kohale, miks loetakse naistekaid või imalat naisluulet ja miks raamatus peab olema palju värvilisi pilte.

Olen kaotanud usalduse oma tööandja suhtes.
Kuid ma ei samastunudki kunagi kontserniga.
Ma pigem vilistan sellele, et nemad samastuvad.