Pooleliolev käsikiri

On pilvealune ilm ja vahest sajab vihmagi; otsin üles talveriided, kuid kui meie eelmisel kevadel volbriööle vastu läksime, siis oli mul samuti paks kampsun seljas. Enne seda istusime Atlantises. Kas me seal ka sõime ja jõime? Kas vaatasime jõest üleujutatud terrassi? Kas see oli nii või oli teistmoodi, teistpidi, tagurpidi? On küll nii Atlantis kui ka jõgi, paksud kampsunid ja kabinetivaikus raamatute ja poolelioleva käsikirjaga Tartust. Ning täna ei saa pilti teha, täna veel ei saa pildistada vaadet, millega lootsin kiiresti lõpule jõuda; veel ei ole valmis. Hoopis magasin nii õhtul kui hommikul, magasin, nagu ei oleks tükk aega saanud und täis magada - nagu magatakse pärast haige olemist. Aju lülitas end välja. Samal ajal kirjutas õde raamatut. Minu haigus on see aastaaeg, muidu pole mul iial häda midagi ja kogu see haiguskindlustus on minu puhul täeisti mahavisatud raha.

Teel bensiinijaamast

Tema teisik tuli mulle vastu ka täna
Haagel, kui tulin bensiinijaamast lapsega Laysi
krõpse ostmast, täpselt seesama mees,
kes raamatukogus, märkas, et teda vaatan,
mingi närvilisus
ta olekus näis ammusest tuttav,
samast vaatest omaenda aeda:
et isa tuleb halge täis käruga ja
vaatab midagi, mida ma ei näe,
ja ta ilme on sellest
millestki – ülejõukäivast – vaevatud.

Kas peegelpilt ei või olla tõelisem

kui peegelduv tegelikkus.

Tõelise ja näiva vahekord

ei ole kindlalt fikseeritud,

fiktsionaalne maailm on olekult

kahetine, piiripealne. Pole lõpuni selge,

mis mille teisik.

Arvustab Wall Streeti

Seekord lugemissoovitus:


http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11410:finantsistid-firmad-raha-ja-ahnus&catid=4:film&Itemid=3&issue=3317

Ise kirjutasin ümber XXII pildi "Piirivööndile" - esietendub Kirjanduse majas 10. novembril. TÜT, nagu ikka.

Öelda oleks igasuguste asjade, näiteks orhideede ja banaanide kohta - mida näiteks kahkskümmend aastat tagasi ei olnud ei poeakendel ega kodudes ülearu palju, aga võib-olla fikseerub tähelepanu nõnda ebaolulistele asjadele tänu eile nähtud teatrile, mida ma siiski pikemalt ei kommenteeriks, seletaks, avaks, mul pole selle kohta midagi öelda, mida te juba ei teaks. Selgus hoopis, et tunne, mida mina olen enda kohta tundnud, ei olegi nii erandlik, ainult mulle kuuluv, monopoliseeritav, ja see on midagi,  mida kirjeldades tuleks kasutada sõna "ajalugu". Aga jätame kirjeldamata, tegelikult oli plaanis kõiki ninapidi vedada, näiliselt küll sedasama tehes, mida alati; sest eks kirjanik võib tunda ennast sel hetkel vabana nagu lind, kui tema kõige olulisem lugeja on näiteks kaotanud prillid või ka huvi seni palavalt armastatud autori vastu ...

nimetu I