Kino, igapäevane oopium

Keegi tööl oli kuulnud, et "Doktor Parnassuse imaginaarium" pidi väga halb film olema, ja nii sattusingi seda vaatama, sest mina, kes ma ajalehti ei loe ja televiisorit ei vaata, polnud ju kuulnud asjaolust, et film mitu nädalat Cinamonis jookseb. Keegi ütles, et film on "selgrootu". See on sõna, mis mind lausa inspireerib, see tähendab, et tekitab jälle sellesama homeerilise ja lõppematu naeruhoo, mis tabas eile mind Taskust välja astudes lumises Tartu bussijaamas õhtul pool üheksa. Mulle meeldivad inimesed, kes arvavad teadvat, mida tähendab sõna "selgrootu". Luban, et hakkan seda sõna uuest aastast kasutama kõikvõimalikes kohtades.

Aga Nolani "Pimeduse rüütlit" eile õhtul enam vaadata ei jõudnudki. Hea, suisa maitsekas investeering, mille sooritas mu laps omaenda taskuraha eest.

Jõimegi

Jõimegi K-ga kasti õlut ära, et jõuda testima inimloomuse süvakihte ehk uurima, kumb on tugevam. Minu nõrgad kohad ei osutunud tegelikeks nõrkadeks kohtadeks, mille üle mul ei ole hea meel, kuigi ehk teatav võidurõõm. Buss nr. 4 kuulus esimese jõulupüha juurde nagu ka tunne, et olen eksinud ja jäängi sumpama keset hangi - lumi ja hauakivid ja pimenev ilm nagu kood selleks õhtuks, kus ainus täpne asi oli buss nr. 4.

Jõgi tõuseb üle kallaste

Hommiku pühapäevalikkus ka täna, kuigi ma ei mäleta, mida unes nägin - oma põgenemisplaanide õnnestumist vaatamata selle (põgenemise) lootusetusele? Arvatavasti. Hommik oli nii lootusrikas, et kavatsesin isegi süüa, aga ei jõudnud, tormasin bussi peale, katkine vihmavari käes laperdamas, kõik oli nii täiuslik, terve päeva sajab vihma, jõgi tõuseb üle kallaste, ostan Ülikooli raamatupoest allahinnatud luulet, mida keegi ei loe peale minu, ja mul ei ole mingeid tõkkeid oma elu üleskirjutamisel, eriti selle, mis puudutab aastaid ***3, ***5 ja ***0 ...

Abakhanist lillat ja kuldset

Ostsin eile 150 gramnmi jõulukarda Abakhanist, mis mulle õhtul koju minnes tee peale jäi - seal müüdi seda kiloga; ja siis otsisin kodus kapist üles elektriküünlad, mõeldes, kas neil eelmisest aastast veel halba karmat küljes on, või ei ole? Igatahes riputasin seinale tulesid ja karda ja sätendava jõulupärja ja see kõik topeldus teise toa peeglis hästi nähtavana; ja seejärel magasin poole üheteistkümneni ja oleksin maganud kauemgi, kuid siiski vedasin end tööle, tundes end parema inimesena, sest kui saan vähemalt 12 tundi magada, siis seda ma olen.

Tukk pisteti nina alla

Ajalehes kirjutati, et Saaremaal jälitavad rebased inimesi ja röövivad laste mänguasju.
Mida teevad rebased mänguasjadega? Eksperthinnangu rebastele andis millegipärast hoopis Kuressaare linnaarst.

Jõudsime koju pool neli, kuid enne seda Kaptenit ähvardas taksojuht relvaga, ja arvatavasti täitsa ilma põhjuseta, kui selleks ei olnud mitte taksojuhi kavandatav, täiesti harjumuslik rööv (nähes joobes, öiselt peolt koju naasvaid, õigemini küll kakerdavaid kliente, kes mitte kunagi ei julge välja kutsuda politseid). Võib-olla me hirmutasime teda, igatahes ma tean nüüd, mida tähendab raamatutes väljend "tukki nina alla pistma".

Kapten ei teinud sel veidral hetkel midagi, hoidis käes patakat viiesajasest tagasi antud raha.
Ilma igasuguste sõnadetagi on situatsioon, kus ühel on käes palju raha ja teisel tollele esimesele suunatud revolver, minu arust küll selge. (Uurija küsis, mida taksojuht tukki haarates ütles. Aga me kumbki ei mäletanud seda. Olin ka kiire ja haarasin oma töötõendi, torkasin autojuhile nina alla ja küsisin: "Noh, teeme pilti ka? Relv kadus sama kiirelt kui ilmus, aga mul hakkas fotoaparaadist kahju ja ma ei võtnud seda välja.

Võib-olla minu kuri pilk kuklas tundus taksojuhile ähvardav ...
ja sellele tuli vastuseks haarata relv ...
Päris suur relv oli, kuigi igatahes mitte kalashnikov.