Arvutis jooksis tekst kinni, lõin kirjutamisele käega ja läksin botaanikaaeda jalutama. Teel sinna tabas mind külm tuuleiil, pärit sügisest, koos tundega, nagu tuleks hakata septembriks valmistuma. Aia värav oli pärani ja ümberringi kostis inimhääli, aga näha polnud kedagi. Inimesekõrgused punaste õitega taimed, minu lemmikdžungel selles kohas, vahetab igal aastal paika, aga ma ei hakanud nägema ka metsikut aveva selle ülesleidmise nimel. Oli kass, kes aeg-ajalt tagasi vaadates mäkke jalutas ja muidugi järgnesin talle, istusin pingile - sest see oli uus pink, enne selles hea tiigivaatega kohas pinki ei olnud - ja kohe ronis lapiline kass mulle sülle, olles ootamatult suur, karvane ja raske.
Kunagi näitas valvur mulle palmiaia tagaruumis pimeduses küülikut. See oli veel siis, kui Lavastaja botaanikaaias malevatükki tegi ja minul midagi teha ei olnud ja ma avastasin valvuri koos jänesega. Millegipärast arvan, et ei seda valvurit ega küülikut ole enam elavate kirjas. Kõik see juhtus ju peaaegu sada aastat tagasi, ja kui mitte minuga, siis kellelgi üpris minunäolisega.
