Botaanikaaias

Arvutis jooksis tekst kinni, lõin kirjutamisele käega ja läksin botaanikaaeda jalutama. Teel sinna tabas mind külm tuuleiil, pärit sügisest, koos tundega, nagu tuleks hakata septembriks valmistuma. Aia värav oli pärani ja ümberringi kostis inimhääli, aga näha polnud kedagi. Inimesekõrgused punaste õitega taimed, minu lemmikdžungel selles kohas, vahetab igal aastal paika, aga ma ei hakanud nägema ka metsikut aveva selle ülesleidmise nimel. Oli kass, kes aeg-ajalt tagasi vaadates mäkke jalutas ja muidugi järgnesin talle, istusin pingile - sest see oli uus pink, enne selles hea tiigivaatega kohas pinki ei olnud - ja kohe ronis lapiline kass mulle sülle, olles ootamatult suur, karvane ja raske.

Kunagi näitas valvur mulle palmiaia tagaruumis pimeduses küülikut. See oli veel siis, kui Lavastaja botaanikaaias malevatükki tegi ja minul midagi teha ei olnud ja ma avastasin valvuri koos jänesega. Millegipärast arvan, et ei seda valvurit ega küülikut ole enam elavate kirjas. Kõik see juhtus ju peaaegu sada aastat tagasi, ja kui mitte minuga, siis kellelgi üpris minunäolisega.

Pallimäng

Mängisin oma peigmehega palli. Mitu väikest, pihku mahtuvat värvilist põrkepalli; suutsime kõik ära kaotada, kuigi seal oli ainult betoonplaatidega lage plats. Nad ei kadunud plaadivahedesse, vaid kuhugi väljapoole platsi, mis näis võimatu. Rohi ei olnud väga kõrge, kuid me ei leidnud neid üles. Kolimine oli nagunii ukse ees, asjade kadumaminekud samuti, mis meil pallidest!

1996. aasta suvel valitses tohutu vaikus, Tartus ei ehitatud veel eriti midagi. Ülejõe vaikus peitis lugu, mis oli paks nagu muinasjuturaamat, seda andis lugeda, see oli seitsme lukuga kinni keeratud ja kindlasti mitte mõeldud 20. sajandi jaoks, see oli 21. sajandi lugu, ja ma ei tea, kas ma seda teile siingi veel räägin.

Hommikuvalgus

Teha on jäänud veel umbes kaks asja.


Juba on päris lähedal kummaline tunne, et kui need kaks asja on unustatud ja ära, siis mõõdan oma aega juba järgmise kellaga - olemas on ta küll, aga seni veel kasutusele võtmata. Üks nendest asjadest on uue raamatu käsikiri, mis koosneb umbes kuuest failist ja tuleks kokku ühendada. siis saab olema raamat paljude peatükkidega, aga kui ta uuesti kolmeks jagada, siis on iga kolmikjaotus algarv.

Teine tähtis asi on seotud millegi väljamõtlemisega. Mida veel välja mõeldud ei ole, sellest pole võimalik rääkida. kuigi sellest rääkides oleks seda jälle igatepidi parem välja mõelda. Kui see tehtud, siis pakin kõik vanad kellad sisse, viin pööningule, kust need leiavad mõned järgmised elanikud; keeran uue kella käima, võtan riiulist Stevensoni "Röövitud" ja algab 2012. aasta suve pikk hommikupoolik, et mitte kunagi lõppeda.

Psühhedeelne oleskelu ehk oodates "Maailm" II-e

Kaks raamatut on kirjastuses ja samal ajal on alanud puhkus koos aknast sissetulvava linnulaulu, päikese ja juunikuise vaikusega, äraootava vaikusega, kus ei juhtu midagi, kus tulebki istuda laua taga või pikutada, jalad seinal ja hunnik raamatuid voodi kõrval, omaette mõtiskleda asjade üle, mis hetkeks on lõpetanud juhtumise, elul puudub igasugune dünaamika sel jaanipäevaeelsel ajal, mis mul ongi enamasti möödunud toas ja kirjutades... aga Janika ütles eeelmise raamatu kohta nii:
http://www.looming.ee/?archive_mode=article&articleid=862

Pooleliolev käsikiri

On pilvealune ilm ja vahest sajab vihmagi; otsin üles talveriided, kuid kui meie eelmisel kevadel volbriööle vastu läksime, siis oli mul samuti paks kampsun seljas. Enne seda istusime Atlantises. Kas me seal ka sõime ja jõime? Kas vaatasime jõest üleujutatud terrassi? Kas see oli nii või oli teistmoodi, teistpidi, tagurpidi? On küll nii Atlantis kui ka jõgi, paksud kampsunid ja kabinetivaikus raamatute ja poolelioleva käsikirjaga Tartust. Ning täna ei saa pilti teha, täna veel ei saa pildistada vaadet, millega lootsin kiiresti lõpule jõuda; veel ei ole valmis. Hoopis magasin nii õhtul kui hommikul, magasin, nagu ei oleks tükk aega saanud und täis magada - nagu magatakse pärast haige olemist. Aju lülitas end välja. Samal ajal kirjutas õde raamatut. Minu haigus on see aastaaeg, muidu pole mul iial häda midagi ja kogu see haiguskindlustus on minu puhul täeisti mahavisatud raha.