Ümarnurga baar

Ole üle oma traumadest! Kirjelda tegevuspaika nagu kriminalist! Teekond algab jõululaupäeva tuisuga Annelinnast. Pärastkellakolmeses hämaruses kaob ta mul silmist, sest jään sihilikult maha Pika tänava alguses, kus moodustub tagahoovide tuttavlik muster, jään majanurga taha, tehes iga järgmise sammu aina aeglasemalt. Kuni Mario silmist kaob.

Niikaua kui teda näen, ei pööra ta pead ega vaata tagasi. Mind valdab mõistmatus küsimuses, miks ma maha jäin ja seisan vene kiriku ees bussipeatuses. Samal hetkel peatub mu ees buss number neli. Hüppan bussi ja sõidan sellega temast mööda. Surnuaiaväravas lähen maha, kitsas rada lookleb läbi hangede. Jõuan – kuigi tundub, et ei jõua, sest nähes jälle inimtühja lumist keskkonda tuleb tagasi vana soov heita hange ja jääda seal magama –, sellegipoolest jõuan Mario venna haua juurde, justkui viiks sinna ainult üks tee, või viib ainus tee ta vanemate hauani, terve surnuaed ümbritseb mind ainult hauani jõudmise pärast. 

 

Ta seisab haua kõrval, joob pudelist viina, olemata mind nähes üllatunud. Me ei tee vahejuhtumist – kadumisest ja teineteise leidmisest juttu, nagu ei oleks see tähtis. Selles sumuses õhtus on tähtsaid asju raske eristada, olen läbi külmunud, jalutame piki Staadioni tänavat Narva maanteeni ning ongi Ümarnurga baar ka sel päeval avatud.

Bristol esitleb: "Usuvaenlane"

Tartu kirjanduse majas kolmandal ülestõusmispühal, 6. aprillil kl 18. Vestleb autoriga Talvo Pabut. Foto raamatust, autor Maria Rõhu.

Muidugi me tahame juttu teha eelmise sajandi üheksakümnendatest ilmse eesmärgiga unustada 21. sajand, eriti 2010. aasta, mis hetkel ei puutu üldse asjasse. Et 21. sajand ei puutu üleüldse asjasse ka Bristoli järgmise raamatu "Maailm, mis on hea" juures, siis on täiesti võimalik, et selle juurde ei naasta niipea.

Tähelepanek

Vormistame siis julmalt ja ebaisiklikult (st sorry, sõbrad, kellegi pihta konkreetselt see ei käi): kõigi maade grafomaanid kasutavad kõigist märkidest kõige rohkem kolme punkti. Niisiis, kui on plaanis tekste avaldada, tuleb need kolm punkti toimetajate pilgu alt ära koristada. Valdavalt.

Vene ulme

"Päevane vahtkond" on väga hea film, aga kust saada "Öist vahtkonda"? Oli minust üsna ettenägelik osta 2006. a. oktoobris Minskist mängukaardid filmitegelaste piltidega ja mitte enam niiväga ettenägelik need omaenda korterisse ära kaotada. Kadunud on veel üks suur kollane plastmassist sõrmus (kevadel oleks seda vaja, et kanda koos kollaste pärlitega). "Vahtkondade" häda on see, et kaubamajades pole neid tükk aega näha olnud, võib-olla mitte kunagi, sest ostsin "Päevase" Maximast 25 krooniga. Lukjanenko eestikeelne raamat õnnestus saada suvel 49 kr-ga.

Filmis oli nimelt see kriit, millega kirjutades sai asju muuta tegelikuks, ja see seostub eluga niimoodi, et kui ma eile Maximas käisin - ikka lootuses kammida läbi veel kord filmiriiul -, põrkasin A-le ja tegin püüdlikult näo, et ma ei märka teda, ja sama tegi arvatavasti temagi. Kui koju läksin ja hakkasin päevikut kirjutama, avastasin, et eelmise päeva sissekanne lõppeb lausega A-st, kes kunagi kirjutas mulle Saksamaalt ja hiljem Tartust pikki avameelseid kirju, aga lõpetas meie suhtluse paar aastat tagasi telefonis sõnadega: "Ära mulle enam kunagi helista!", jättes mind teatavasse hämmeldusse v meeltesegadusse, aga väljendudes sellegipoolest minu jaoks täiesti arusaadavalt. Sellesama A. peale olin millegipärast mõelnud ja selle mõtte ka päevikusse kandnud, kust see siis päev hiljem Maximasse materjaliseerus. Aga ma ei arva, et materialiseerus kui märk, et ma peaksin A-le avasüli lähenema ja ära leppima. Õnnestus pigem vältida viha ja raevu, skandaali ja politseid; aga miks, mõtlesin ma seejärel, on see Belgias veedetud nädal muutnud mind nii avatuks, et ma ise manan endale õnnetuse kaela?

Tühi-tähi

on mu viimase aja lemmiksõna asjade kohta, mida võib leida suurel hulgal ju siis mu enda ümbert, et on kujunenud otsekui teatav üldistus. Et ei pea enam keeruliselt mitmekihiliselt kõiki osapooli mõistvalt asju lahti seletama, analüüsima, vaid võib lühidalt panna punkti või ka lausa täpi I peale, öeldes TÜHI-TÄHI, ja ma kasutaksin seda sõna ka nüüd, ja mitte ühtegi teist.