Vene ulme

"Päevane vahtkond" on väga hea film, aga kust saada "Öist vahtkonda"? Oli minust üsna ettenägelik osta 2006. a. oktoobris Minskist mängukaardid filmitegelaste piltidega ja mitte enam niiväga ettenägelik need omaenda korterisse ära kaotada. Kadunud on veel üks suur kollane plastmassist sõrmus (kevadel oleks seda vaja, et kanda koos kollaste pärlitega). "Vahtkondade" häda on see, et kaubamajades pole neid tükk aega näha olnud, võib-olla mitte kunagi, sest ostsin "Päevase" Maximast 25 krooniga. Lukjanenko eestikeelne raamat õnnestus saada suvel 49 kr-ga.

Filmis oli nimelt see kriit, millega kirjutades sai asju muuta tegelikuks, ja see seostub eluga niimoodi, et kui ma eile Maximas käisin - ikka lootuses kammida läbi veel kord filmiriiul -, põrkasin A-le ja tegin püüdlikult näo, et ma ei märka teda, ja sama tegi arvatavasti temagi. Kui koju läksin ja hakkasin päevikut kirjutama, avastasin, et eelmise päeva sissekanne lõppeb lausega A-st, kes kunagi kirjutas mulle Saksamaalt ja hiljem Tartust pikki avameelseid kirju, aga lõpetas meie suhtluse paar aastat tagasi telefonis sõnadega: "Ära mulle enam kunagi helista!", jättes mind teatavasse hämmeldusse v meeltesegadusse, aga väljendudes sellegipoolest minu jaoks täiesti arusaadavalt. Sellesama A. peale olin millegipärast mõelnud ja selle mõtte ka päevikusse kandnud, kust see siis päev hiljem Maximasse materjaliseerus. Aga ma ei arva, et materialiseerus kui märk, et ma peaksin A-le avasüli lähenema ja ära leppima. Õnnestus pigem vältida viha ja raevu, skandaali ja politseid; aga miks, mõtlesin ma seejärel, on see Belgias veedetud nädal muutnud mind nii avatuks, et ma ise manan endale õnnetuse kaela?

Tühi-tähi

on mu viimase aja lemmiksõna asjade kohta, mida võib leida suurel hulgal ju siis mu enda ümbert, et on kujunenud otsekui teatav üldistus. Et ei pea enam keeruliselt mitmekihiliselt kõiki osapooli mõistvalt asju lahti seletama, analüüsima, vaid võib lühidalt panna punkti või ka lausa täpi I peale, öeldes TÜHI-TÄHI, ja ma kasutaksin seda sõna ka nüüd, ja mitte ühtegi teist.

Keeldumine

Kõik tuleb sellest, et ma tegelen prioriteetidega ja olen meelega ära unustanud oma otsesed n-ö kohustused, ja minu kohustus ei ole ju ometigi leida vaimukas lausung iga oma päeva ja hommiku ja ettevõtmise kohta, ja prioriteedid on paraku ja sedapuhku ja juba teab kui kaua sellised, mille eest raha ei maksta, need on tagantjärele kirjeldused, võimalikult hästi ja tarviduse korral tegelikkust moonutavad / rõhutavad / pisendavad lood, lood alguse ja lõpuga, ning enesekehtestulikud põhitõed lasevad kähku jalga, näehs mind sellises meeleolus, ja ma ei siruta kätt, et haarata koogitükki, vaid lasen temal teha esimese liigutuse minu poole, et seejärel põgeneda.

Inimestest voodis

mitte Zavoodis või sõdurisinelis pajatab kas homme või ülehomme Tartu Postimehes ilmuv minu lugu, teisisõnu räägib see Jüri Kaldmaa lavastusest "Kitarriõpetaja" Vilde teatris. Tark tormab seda Staadioni tänavale (nr 48, Nurme kohvikuga samas majas) vaatama - veebruaris veel 16. ja 17. kuupäeval kl 19.

Link: http://www.tartupostimees.ee/?id=226043
peaks juhtima sinna , kuhu tarvis.

Kino, igapäevane oopium

Keegi tööl oli kuulnud, et "Doktor Parnassuse imaginaarium" pidi väga halb film olema, ja nii sattusingi seda vaatama, sest mina, kes ma ajalehti ei loe ja televiisorit ei vaata, polnud ju kuulnud asjaolust, et film mitu nädalat Cinamonis jookseb. Keegi ütles, et film on "selgrootu". See on sõna, mis mind lausa inspireerib, see tähendab, et tekitab jälle sellesama homeerilise ja lõppematu naeruhoo, mis tabas eile mind Taskust välja astudes lumises Tartu bussijaamas õhtul pool üheksa. Mulle meeldivad inimesed, kes arvavad teadvat, mida tähendab sõna "selgrootu". Luban, et hakkan seda sõna uuest aastast kasutama kõikvõimalikes kohtades.

Aga Nolani "Pimeduse rüütlit" eile õhtul enam vaadata ei jõudnudki. Hea, suisa maitsekas investeering, mille sooritas mu laps omaenda taskuraha eest.