Keeldumine

Kõik tuleb sellest, et ma tegelen prioriteetidega ja olen meelega ära unustanud oma otsesed n-ö kohustused, ja minu kohustus ei ole ju ometigi leida vaimukas lausung iga oma päeva ja hommiku ja ettevõtmise kohta, ja prioriteedid on paraku ja sedapuhku ja juba teab kui kaua sellised, mille eest raha ei maksta, need on tagantjärele kirjeldused, võimalikult hästi ja tarviduse korral tegelikkust moonutavad / rõhutavad / pisendavad lood, lood alguse ja lõpuga, ning enesekehtestulikud põhitõed lasevad kähku jalga, näehs mind sellises meeleolus, ja ma ei siruta kätt, et haarata koogitükki, vaid lasen temal teha esimese liigutuse minu poole, et seejärel põgeneda.

Inimestest voodis

mitte Zavoodis või sõdurisinelis pajatab kas homme või ülehomme Tartu Postimehes ilmuv minu lugu, teisisõnu räägib see Jüri Kaldmaa lavastusest "Kitarriõpetaja" Vilde teatris. Tark tormab seda Staadioni tänavale (nr 48, Nurme kohvikuga samas majas) vaatama - veebruaris veel 16. ja 17. kuupäeval kl 19.

Link: http://www.tartupostimees.ee/?id=226043
peaks juhtima sinna , kuhu tarvis.

Kino, igapäevane oopium

Keegi tööl oli kuulnud, et "Doktor Parnassuse imaginaarium" pidi väga halb film olema, ja nii sattusingi seda vaatama, sest mina, kes ma ajalehti ei loe ja televiisorit ei vaata, polnud ju kuulnud asjaolust, et film mitu nädalat Cinamonis jookseb. Keegi ütles, et film on "selgrootu". See on sõna, mis mind lausa inspireerib, see tähendab, et tekitab jälle sellesama homeerilise ja lõppematu naeruhoo, mis tabas eile mind Taskust välja astudes lumises Tartu bussijaamas õhtul pool üheksa. Mulle meeldivad inimesed, kes arvavad teadvat, mida tähendab sõna "selgrootu". Luban, et hakkan seda sõna uuest aastast kasutama kõikvõimalikes kohtades.

Aga Nolani "Pimeduse rüütlit" eile õhtul enam vaadata ei jõudnudki. Hea, suisa maitsekas investeering, mille sooritas mu laps omaenda taskuraha eest.

Jõimegi

Jõimegi K-ga kasti õlut ära, et jõuda testima inimloomuse süvakihte ehk uurima, kumb on tugevam. Minu nõrgad kohad ei osutunud tegelikeks nõrkadeks kohtadeks, mille üle mul ei ole hea meel, kuigi ehk teatav võidurõõm. Buss nr. 4 kuulus esimese jõulupüha juurde nagu ka tunne, et olen eksinud ja jäängi sumpama keset hangi - lumi ja hauakivid ja pimenev ilm nagu kood selleks õhtuks, kus ainus täpne asi oli buss nr. 4.

Jõgi tõuseb üle kallaste

Hommiku pühapäevalikkus ka täna, kuigi ma ei mäleta, mida unes nägin - oma põgenemisplaanide õnnestumist vaatamata selle (põgenemise) lootusetusele? Arvatavasti. Hommik oli nii lootusrikas, et kavatsesin isegi süüa, aga ei jõudnud, tormasin bussi peale, katkine vihmavari käes laperdamas, kõik oli nii täiuslik, terve päeva sajab vihma, jõgi tõuseb üle kallaste, ostan Ülikooli raamatupoest allahinnatud luulet, mida keegi ei loe peale minu, ja mul ei ole mingeid tõkkeid oma elu üleskirjutamisel, eriti selle, mis puudutab aastaid ***3, ***5 ja ***0 ...