Talveuni läheneb

Mingi hetk tänasest hommikust - inimtühi Rüütli tänava ots seal, kus kunagi oli Eesti Telefoni kontor ja natuke kaugemal Tartu Tigma, hommikuvalguse peegeldumine fassaadidel, mis on sel kellaajal paremat kätt valgustatud ja vasakut kätt tuhmid, või hoopis Botaanikaaia WC kaetud aken - või hoopis eilsest õhtust - puulehed pimeduses mu jalge all kusagil Maarjamõisa haigla lähedal, öine tuul saatmas mind teel kesklinna ...

Olen nähtamatu kõigile, kes minu käest midagi tahavad.
Mul on ees eelmise elu nägu, mida nad ei tunne.

Võib-olla sain selle näo öösel, kui panin ette tema prillid. Ta oli need lauale minu omade kõrvale pannud ja pimedas ei teinud ma vahet. Varem ta neid samasse kohta ei pannud. Panin (tema) prillid omale padja alla, et näha kella, kui peaksin keset ööd üles ärkama, ja ärkasingi ja vaatasin kella ja -

MA EI NÄINUD MIDAGI.
Ma ei saanud aru, miks ma ei näe.

Kiireim tee - nad tsiteerivad Jungi - psühhoosini viib läbi televiisori.
Kas ma olen valmis nende tagajärgedega kokku puutuma?
Arvatagi ja eelnevast ja et ei ole.

Sügise eelaimus

Mis mõtet on süüa, kui kõht läheb ikka varsti tühjaks? Ühesõnaga, jõudsin kuus nelikümmend koju, hakkasin raadio taustaks ajalehte lugema ja jäin muidugi magama ja magasingi kella kümneni. Siis hääletasin Tartusse mehega, kes tuli väidetavalt otse Rhodoselt. See tuletas mulle meelde paari meetri kõrguseid laineid Arkadia rannas ja ühtlaselt sooja Odessa ööd. Igatahes mitte sooja tuba kõigi arvutite ja printerite ühtlase suminaga, kus akna tagant möödub päev-päevalt minu jaoks hääletu Tartu, sest aknad on tihedalt kinni. Uisud on juba tükk aega nurgas vedelenud, oodates päikesepaistelisi ja kuivi hommikuid, aega, kui on kätte võidetud vabadus kõikidest töödest.

Torm silmapiiril

Sügis on käes. See tekitab kerget hirmu. Nagu oleksin „ripakile jäänud”, rahata ja tööta. Või nagu oleks mõni muu mõõk pea kohal rippumas.
Tegelikult ei ole.

Augustiõhtutel, ritsikate laulu saatel tajun ma seda ohtlikuna. Siis on kõigest ilma olemise tunne eriti tugev. Ma ei tohi muutuda ebakindlaks. Augustis on mu võimed kõige tugevamad. Võib–olla talvel, veebruaris on nad sama tugevad. Mu võimed on maksimumilähedased ja võib–olla annab neile erilise jõu seesama kõhedus, mida ma lakkamatult tajun. Maapind tõmmatakse kohe jalgade alt ära nagu vaip. Siuhti!

Mingi tühine tegevus aitab sellelt mõtted kõrvale juhtida.

1993. aasta kevadel oli selleks tühiseks tegevuseks taara vedamine. Korter Oksa tänaval oli täis eelmise omaniku tühja taarat ja ma otsustasin enne väljakolimist selle poodi vedada, sest kevadtalvel oli raha väga vähe.

Ülemuse meelest oleksin pidanud muidugi kolmesajakroonisest palgast ära elama. Käisin moepärast veel ennelõunati tööl, istusin tühjas kontoris, kui kõik lõunale läksid (polnud millegi eest kohvikus istuda) ning kui koju jõudsin, ladusin koti taarat täis ja läksin libedaid kõnniteid pidi kilomeeter eemal asuvasse poodi. Taararaha eest ostsin tavaliselt šokolaadi ja saiakesi. Ma ei kukkunud kunagi ning ükski pudel ei läinud katki. Aga kevadel, kui teed olid juba porised, sõitis mulle üsna kodu lähedal jalgrattur otsa.

Mida vähem raha sul on, seda paremini hoiab see mõtted eemal jalge alt libisevalt maapinnalt.
Vabandust: äratõmmatavalt. Ega me tea. Intensiivsus sunnib arvama, et see tõmmatakse. Libisemises on midagi õrna, peaaegu tajumatut. Libisemine on pehme sõna tunde kohta, kui tead, et jalgade all on tühjus.

Olin kaks päeva makaronide peal

Turul maksab minu toit 1.50. Kaks päeva ei viitsinud ma kodust väljuda ja sõin neli pakki kiirtoitu (nuudlid kanaga); külmkapist leidisn Farmi kirsijogurti ja pool pudelit Kellukese limonaadi. Pluss pakk soome kuivikleiba. Sellest suutsin ära süüa pool. Kui täna hommikul esimese poeni jõudsin ...
See oli kinni. Esimest korda nägin poeesist platsi tühjana. Ma ei lasknud hetkel raisku minna, vaid pildistasin seda, enne kui üks väga vana mees oma auto platsile ajas. Ta tuli samuti poodi, ekslikult, paistab, et ka tema ei teadnud, mis riigis toimub. Pood oli kinni. Igati mõistlik oli lükata poe lahtitegemisaega paar tundi hiljemaks, sest eile oli jaanilaupäev. Väga vana mees jäi sellegipoolest oma autosse midagi ootama. Linna vahel liikusidki ainult pensionärid. Või väga vaesed inimesed, kodutud ja joodikud. Ja mina.

Jaanipäev 2009

Võimalik, et linnaosa teatraalsus tuleb seda valgustavast õhtupäikesest. Täna hommikul leidsin Narva mäel murul vedelemas riigilipu. Läksin lähemale ja puudutasin seda näpuga, seejärel mõtlesin, kas sellele võiksid jääda sõrmejäljed. Politseiarhiivis mu sõrmejälgi ei ole. Igaks juhuks eemaldusin hästi kiiresti sellest kohast. Kolm last sõitsid mulle jalgrattaga järele ja pidurdasid täpselt sel hetkel, kui minuni jõudsid. Pöörasin Jänese tänavale. Rulluiskudel tütarlaps sõitis minust mööda ja istus kümne sammu pärast kõnniteele, et uiske alt ära võtta. Järeldasin, et tee muutub kehvaks. Mul oli õigus. Just Tamuri vana maja kohal oligi tee täis auke ja kive. Mitte just palju maad ei lahutanud vana võllamäge praegusest lõbumajast. Või vähemalt peaaegu praegusest. Kümme aastat on väga väike aeg.