Torm silmapiiril

Sügis on käes. See tekitab kerget hirmu. Nagu oleksin „ripakile jäänud”, rahata ja tööta. Või nagu oleks mõni muu mõõk pea kohal rippumas.
Tegelikult ei ole.

Augustiõhtutel, ritsikate laulu saatel tajun ma seda ohtlikuna. Siis on kõigest ilma olemise tunne eriti tugev. Ma ei tohi muutuda ebakindlaks. Augustis on mu võimed kõige tugevamad. Võib–olla talvel, veebruaris on nad sama tugevad. Mu võimed on maksimumilähedased ja võib–olla annab neile erilise jõu seesama kõhedus, mida ma lakkamatult tajun. Maapind tõmmatakse kohe jalgade alt ära nagu vaip. Siuhti!

Mingi tühine tegevus aitab sellelt mõtted kõrvale juhtida.

1993. aasta kevadel oli selleks tühiseks tegevuseks taara vedamine. Korter Oksa tänaval oli täis eelmise omaniku tühja taarat ja ma otsustasin enne väljakolimist selle poodi vedada, sest kevadtalvel oli raha väga vähe.

Ülemuse meelest oleksin pidanud muidugi kolmesajakroonisest palgast ära elama. Käisin moepärast veel ennelõunati tööl, istusin tühjas kontoris, kui kõik lõunale läksid (polnud millegi eest kohvikus istuda) ning kui koju jõudsin, ladusin koti taarat täis ja läksin libedaid kõnniteid pidi kilomeeter eemal asuvasse poodi. Taararaha eest ostsin tavaliselt šokolaadi ja saiakesi. Ma ei kukkunud kunagi ning ükski pudel ei läinud katki. Aga kevadel, kui teed olid juba porised, sõitis mulle üsna kodu lähedal jalgrattur otsa.

Mida vähem raha sul on, seda paremini hoiab see mõtted eemal jalge alt libisevalt maapinnalt.
Vabandust: äratõmmatavalt. Ega me tea. Intensiivsus sunnib arvama, et see tõmmatakse. Libisemises on midagi õrna, peaaegu tajumatut. Libisemine on pehme sõna tunde kohta, kui tead, et jalgade all on tühjus.

Olin kaks päeva makaronide peal

Turul maksab minu toit 1.50. Kaks päeva ei viitsinud ma kodust väljuda ja sõin neli pakki kiirtoitu (nuudlid kanaga); külmkapist leidisn Farmi kirsijogurti ja pool pudelit Kellukese limonaadi. Pluss pakk soome kuivikleiba. Sellest suutsin ära süüa pool. Kui täna hommikul esimese poeni jõudsin ...
See oli kinni. Esimest korda nägin poeesist platsi tühjana. Ma ei lasknud hetkel raisku minna, vaid pildistasin seda, enne kui üks väga vana mees oma auto platsile ajas. Ta tuli samuti poodi, ekslikult, paistab, et ka tema ei teadnud, mis riigis toimub. Pood oli kinni. Igati mõistlik oli lükata poe lahtitegemisaega paar tundi hiljemaks, sest eile oli jaanilaupäev. Väga vana mees jäi sellegipoolest oma autosse midagi ootama. Linna vahel liikusidki ainult pensionärid. Või väga vaesed inimesed, kodutud ja joodikud. Ja mina.

Jaanipäev 2009

Võimalik, et linnaosa teatraalsus tuleb seda valgustavast õhtupäikesest. Täna hommikul leidsin Narva mäel murul vedelemas riigilipu. Läksin lähemale ja puudutasin seda näpuga, seejärel mõtlesin, kas sellele võiksid jääda sõrmejäljed. Politseiarhiivis mu sõrmejälgi ei ole. Igaks juhuks eemaldusin hästi kiiresti sellest kohast. Kolm last sõitsid mulle jalgrattaga järele ja pidurdasid täpselt sel hetkel, kui minuni jõudsid. Pöörasin Jänese tänavale. Rulluiskudel tütarlaps sõitis minust mööda ja istus kümne sammu pärast kõnniteele, et uiske alt ära võtta. Järeldasin, et tee muutub kehvaks. Mul oli õigus. Just Tamuri vana maja kohal oligi tee täis auke ja kive. Mitte just palju maad ei lahutanud vana võllamäge praegusest lõbumajast. Või vähemalt peaaegu praegusest. Kümme aastat on väga väike aeg.

Luitunud suvemälestus

Tegime Kaali järvele mitu ringi peale. Sealkandis oli tore kõrts, kus müüdi kanget kohalikku õlut. Õhtuks jõudsime Tehumardile, kus on sõjamälestusmärk. See kujutab  betoonist tetraeedreid täis külvatud põldu. Või kuidas neid asju täpselt nimetatakse. Need näevad välja nagu stiliseeritud kalapead. Meenutades eesti muinasjuttu, kus põllule külvatakse kilupäid ja hakatakse sealt saaki ootama. Mis muinasjutt, mis Saaremaa, mis sõda? Kes seda enam mäletab.

Saaremaal olin ma esimest korda 1994. aasta alguses.  Sellest korrast pole küll midagi meeles peale kõrgete lumehangede tee kõrval. Oli hirmus külm jaanuari keskpaik. See oli ühe konkreetse inimese Saaremaa, kelle juures olen ka hiljem sel saarel käinud. Teiste inimeste Saaremaa on olnud hoopis erinev. tol Kaali järve korral sõitsime samuti läbi Karja tolle mehe poole. Ostsime pagaritöökojast sooja rosinasaia. Öösel magasime vana talumaja väikeses toakeses, ja ma veel ei teadnud, et üks etapp mu elus hakkab läbi saama. Et juba hommepäev vajan kiiret reaktsiooni, palju raha, muretut eluhoiakut ja parasjagu endale omast unustamisvõimet, et jätta hüvasti mõne inimesega ja suure tükiga oma minevikust.

Unikaalsed asjad

Maailmast, kus igal asjal oli oma elulugu ja mitmetine tähendus, kukkusin äkitselt tema 21. sajandi alguse koju, kus iga asi oli uhiuus, standardiseeritud, mittepurunev, kuumuse- või kukkumiskindel (nõud), mitmeaastase garantiiga (kodutehnika), külm, kõva ja hästipuhastatav (mööbel), hoolimatult riiulissetopitud raamatud ja halvastikoheldud kassetid ja CD-d tähistasid aga kunsti taandumist võrdväärseteks ühikuteks, odavaks tiražeeritud laiatarbekaubaks ... Arhiveerimine ja loetelude koostamine oli mind huvitanud ainult korteris nr. 69 ja seal tegi seda minu eest juba keegi teine, otsekui olekski selle korteri ajalukku sisse kirjutatud see, et see muutub potsentsiaalsete arhivaaride huviobjektiks.