Abakhanist lillat ja kuldset

Ostsin eile 150 gramnmi jõulukarda Abakhanist, mis mulle õhtul koju minnes tee peale jäi - seal müüdi seda kiloga; ja siis otsisin kodus kapist üles elektriküünlad, mõeldes, kas neil eelmisest aastast veel halba karmat küljes on, või ei ole? Igatahes riputasin seinale tulesid ja karda ja sätendava jõulupärja ja see kõik topeldus teise toa peeglis hästi nähtavana; ja seejärel magasin poole üheteistkümneni ja oleksin maganud kauemgi, kuid siiski vedasin end tööle, tundes end parema inimesena, sest kui saan vähemalt 12 tundi magada, siis seda ma olen.

Tukk pisteti nina alla

Ajalehes kirjutati, et Saaremaal jälitavad rebased inimesi ja röövivad laste mänguasju.
Mida teevad rebased mänguasjadega? Eksperthinnangu rebastele andis millegipärast hoopis Kuressaare linnaarst.

Jõudsime koju pool neli, kuid enne seda Kaptenit ähvardas taksojuht relvaga, ja arvatavasti täitsa ilma põhjuseta, kui selleks ei olnud mitte taksojuhi kavandatav, täiesti harjumuslik rööv (nähes joobes, öiselt peolt koju naasvaid, õigemini küll kakerdavaid kliente, kes mitte kunagi ei julge välja kutsuda politseid). Võib-olla me hirmutasime teda, igatahes ma tean nüüd, mida tähendab raamatutes väljend "tukki nina alla pistma".

Kapten ei teinud sel veidral hetkel midagi, hoidis käes patakat viiesajasest tagasi antud raha.
Ilma igasuguste sõnadetagi on situatsioon, kus ühel on käes palju raha ja teisel tollele esimesele suunatud revolver, minu arust küll selge. (Uurija küsis, mida taksojuht tukki haarates ütles. Aga me kumbki ei mäletanud seda. Olin ka kiire ja haarasin oma töötõendi, torkasin autojuhile nina alla ja küsisin: "Noh, teeme pilti ka? Relv kadus sama kiirelt kui ilmus, aga mul hakkas fotoaparaadist kahju ja ma ei võtnud seda välja.

Võib-olla minu kuri pilk kuklas tundus taksojuhile ähvardav ...
ja sellele tuli vastuseks haarata relv ...
Päris suur relv oli, kuigi igatahes mitte kalashnikov.

Kesk-Eesti kummituslik väikelinn

Kuidas puutub asjasse Kesk-Eesti kummituslik väikelinn Rapla?

Pilvealune suveilm mulle meeldib, aga kui see meenub koos Raplaga, pole selles midagi innustavat. Peatänava äärde on ehitatud hulk maju, millest üle ühe elab keegi, kelle kohta ma tean rohkem, kui mind huvitab. Aedadest ostetakse alati lilli koolilõpetamiste ja matuste puhul. Paar poodi, kust vanasti käisin kõigi Rapla naistuttavate soovil viina ostmas (kui kõige noorem). Mida minust vanemad naised Raplas tegid, pole nüüd raske ära arvata. Liiga uhke kirik, kust sakraalsuse hõng läks välja juba minu vanaisa matuste ajal.

Kirikuaed oleks muidu hea paik õlle joomiseks. Selles suhtes pole mul kunagi tõrkeid olnud, et kirikuaias seda teha. Üks mu  filoloogist Tartu sõber rääkis, et kui nad kursusekaaslasega seal juua proovisid, tuli vaenulik Rapla inimene ning ajas nad sõimuga minema. Nad vaatasid, et saaksid kiiremini maakonna piiri ületatud. „Kui maailm sind üllatab, üllata teda vastu,“ ütles alkohoolikust sõber, „ja meie näitasime sellele su Raplale pikka nina!“

Tean ise ka, et seejärel, pärast kiiret lahkumist, naaseb normaalsus.

Soputab patja ja heidab magama

Kui mul tuleb suhelda kõige tavalisema välismaailmaga, siis pean ennast viima seisundisse, kus olen kõigi moodi ja tavaline.

Tundlikkuse pean päris kindlasti maha võtma – et taluda suhtlust läbi pideva müra ning pidada loomulikuks, et inimesed katkestavad minuga suhtlemise otsekohe, kui neil näiteks telefon taskus heliseb või nende vaateväljale ilmub midagi uut. Selle kõigega tuleb harjuda, ja et seda taluda, on välja mõeldud keemia – tabletid, mis lasevad tajuda ainult suurt ja unustada väikese. Lugesin Saarmat ja mulle meenus, et need on mul sahtlis. Saarma jutt ajukoorest sisendas mulle, et võrreldes igasuguse alkoholiga on tabletid kõvad tegijad. Olin olnud jäik stiilis „ma ei soovitaks neid kõige suuremale vaenlaselegi”. Võtsin sahtlist karbi ning lugesin juhendi läbi. Ükski kõrvalnäht ei olnud mulle võõras: need olid mul ju rohtu võtmatagi. Kaasa arvatud enesetapumõtted.

Mu psüühika on äärmiselt tundlik. See tundlikkus tuleb mõneks ajaks ära blokeerida igasuguste Ž-st lähtuvate mõjude vastu. Sõin kell kümme hommikul pool tabletti, olles kindel, et nagunii midagi ei juhtu.

Juba tund aega hiljem hakkas mul asju juhtuma.
Või pigem juhtus asjadel mind.

Kõigepealt juhtus enesetunne. Füüsiliselt tekkis blokeering. Juba tund aega hiljem tundsin, et blokeering töötab. Asemele tuli midagi teistsugust. Minu sees peaaegu silmaga nähtavalt ehitas keegi hästi kõrget ja paksu müüri mu erinevate allisiksuste vahele. Täiesti valutult. Ja keegi ei saanud kannatada.

Nägin oma silmaga. Mu sees ehitati mõne hetkega valmis sein, mille taha jäid kõik painavad tunded. See oli päris. Asjad olid järsku eraldi ja tundsid ennast iseseisvalt olles suurepäraselt.
Siis sain aru, et keha ja hing on kaks ise asja.
Alles siis oma elu jooksul. Nii hilja. Lõpuks.

Silmad virvendasid, pea käis ringi. Sõin šokolaadi otse tänaval. Püüdsin selle kirjeldamatu enesetundega kohaneda.

Talveuni läheneb

Mingi hetk tänasest hommikust - inimtühi Rüütli tänava ots seal, kus kunagi oli Eesti Telefoni kontor ja natuke kaugemal Tartu Tigma, hommikuvalguse peegeldumine fassaadidel, mis on sel kellaajal paremat kätt valgustatud ja vasakut kätt tuhmid, või hoopis Botaanikaaia WC kaetud aken - või hoopis eilsest õhtust - puulehed pimeduses mu jalge all kusagil Maarjamõisa haigla lähedal, öine tuul saatmas mind teel kesklinna ...

Olen nähtamatu kõigile, kes minu käest midagi tahavad.
Mul on ees eelmise elu nägu, mida nad ei tunne.

Võib-olla sain selle näo öösel, kui panin ette tema prillid. Ta oli need lauale minu omade kõrvale pannud ja pimedas ei teinud ma vahet. Varem ta neid samasse kohta ei pannud. Panin (tema) prillid omale padja alla, et näha kella, kui peaksin keset ööd üles ärkama, ja ärkasingi ja vaatasin kella ja -

MA EI NÄINUD MIDAGI.
Ma ei saanud aru, miks ma ei näe.

Kiireim tee - nad tsiteerivad Jungi - psühhoosini viib läbi televiisori.
Kas ma olen valmis nende tagajärgedega kokku puutuma?
Arvatagi ja eelnevast ja et ei ole.