Kesk-Eesti kummituslik väikelinn

Kuidas puutub asjasse Kesk-Eesti kummituslik väikelinn Rapla?

Pilvealune suveilm mulle meeldib, aga kui see meenub koos Raplaga, pole selles midagi innustavat. Peatänava äärde on ehitatud hulk maju, millest üle ühe elab keegi, kelle kohta ma tean rohkem, kui mind huvitab. Aedadest ostetakse alati lilli koolilõpetamiste ja matuste puhul. Paar poodi, kust vanasti käisin kõigi Rapla naistuttavate soovil viina ostmas (kui kõige noorem). Mida minust vanemad naised Raplas tegid, pole nüüd raske ära arvata. Liiga uhke kirik, kust sakraalsuse hõng läks välja juba minu vanaisa matuste ajal.

Kirikuaed oleks muidu hea paik õlle joomiseks. Selles suhtes pole mul kunagi tõrkeid olnud, et kirikuaias seda teha. Üks mu  filoloogist Tartu sõber rääkis, et kui nad kursusekaaslasega seal juua proovisid, tuli vaenulik Rapla inimene ning ajas nad sõimuga minema. Nad vaatasid, et saaksid kiiremini maakonna piiri ületatud. „Kui maailm sind üllatab, üllata teda vastu,“ ütles alkohoolikust sõber, „ja meie näitasime sellele su Raplale pikka nina!“

Tean ise ka, et seejärel, pärast kiiret lahkumist, naaseb normaalsus.

Soputab patja ja heidab magama

Kui mul tuleb suhelda kõige tavalisema välismaailmaga, siis pean ennast viima seisundisse, kus olen kõigi moodi ja tavaline.

Tundlikkuse pean päris kindlasti maha võtma – et taluda suhtlust läbi pideva müra ning pidada loomulikuks, et inimesed katkestavad minuga suhtlemise otsekohe, kui neil näiteks telefon taskus heliseb või nende vaateväljale ilmub midagi uut. Selle kõigega tuleb harjuda, ja et seda taluda, on välja mõeldud keemia – tabletid, mis lasevad tajuda ainult suurt ja unustada väikese. Lugesin Saarmat ja mulle meenus, et need on mul sahtlis. Saarma jutt ajukoorest sisendas mulle, et võrreldes igasuguse alkoholiga on tabletid kõvad tegijad. Olin olnud jäik stiilis „ma ei soovitaks neid kõige suuremale vaenlaselegi”. Võtsin sahtlist karbi ning lugesin juhendi läbi. Ükski kõrvalnäht ei olnud mulle võõras: need olid mul ju rohtu võtmatagi. Kaasa arvatud enesetapumõtted.

Mu psüühika on äärmiselt tundlik. See tundlikkus tuleb mõneks ajaks ära blokeerida igasuguste Ž-st lähtuvate mõjude vastu. Sõin kell kümme hommikul pool tabletti, olles kindel, et nagunii midagi ei juhtu.

Juba tund aega hiljem hakkas mul asju juhtuma.
Või pigem juhtus asjadel mind.

Kõigepealt juhtus enesetunne. Füüsiliselt tekkis blokeering. Juba tund aega hiljem tundsin, et blokeering töötab. Asemele tuli midagi teistsugust. Minu sees peaaegu silmaga nähtavalt ehitas keegi hästi kõrget ja paksu müüri mu erinevate allisiksuste vahele. Täiesti valutult. Ja keegi ei saanud kannatada.

Nägin oma silmaga. Mu sees ehitati mõne hetkega valmis sein, mille taha jäid kõik painavad tunded. See oli päris. Asjad olid järsku eraldi ja tundsid ennast iseseisvalt olles suurepäraselt.
Siis sain aru, et keha ja hing on kaks ise asja.
Alles siis oma elu jooksul. Nii hilja. Lõpuks.

Silmad virvendasid, pea käis ringi. Sõin šokolaadi otse tänaval. Püüdsin selle kirjeldamatu enesetundega kohaneda.

Talveuni läheneb

Mingi hetk tänasest hommikust - inimtühi Rüütli tänava ots seal, kus kunagi oli Eesti Telefoni kontor ja natuke kaugemal Tartu Tigma, hommikuvalguse peegeldumine fassaadidel, mis on sel kellaajal paremat kätt valgustatud ja vasakut kätt tuhmid, või hoopis Botaanikaaia WC kaetud aken - või hoopis eilsest õhtust - puulehed pimeduses mu jalge all kusagil Maarjamõisa haigla lähedal, öine tuul saatmas mind teel kesklinna ...

Olen nähtamatu kõigile, kes minu käest midagi tahavad.
Mul on ees eelmise elu nägu, mida nad ei tunne.

Võib-olla sain selle näo öösel, kui panin ette tema prillid. Ta oli need lauale minu omade kõrvale pannud ja pimedas ei teinud ma vahet. Varem ta neid samasse kohta ei pannud. Panin (tema) prillid omale padja alla, et näha kella, kui peaksin keset ööd üles ärkama, ja ärkasingi ja vaatasin kella ja -

MA EI NÄINUD MIDAGI.
Ma ei saanud aru, miks ma ei näe.

Kiireim tee - nad tsiteerivad Jungi - psühhoosini viib läbi televiisori.
Kas ma olen valmis nende tagajärgedega kokku puutuma?
Arvatagi ja eelnevast ja et ei ole.

Sügise eelaimus

Mis mõtet on süüa, kui kõht läheb ikka varsti tühjaks? Ühesõnaga, jõudsin kuus nelikümmend koju, hakkasin raadio taustaks ajalehte lugema ja jäin muidugi magama ja magasingi kella kümneni. Siis hääletasin Tartusse mehega, kes tuli väidetavalt otse Rhodoselt. See tuletas mulle meelde paari meetri kõrguseid laineid Arkadia rannas ja ühtlaselt sooja Odessa ööd. Igatahes mitte sooja tuba kõigi arvutite ja printerite ühtlase suminaga, kus akna tagant möödub päev-päevalt minu jaoks hääletu Tartu, sest aknad on tihedalt kinni. Uisud on juba tükk aega nurgas vedelenud, oodates päikesepaistelisi ja kuivi hommikuid, aega, kui on kätte võidetud vabadus kõikidest töödest.

Torm silmapiiril

Sügis on käes. See tekitab kerget hirmu. Nagu oleksin „ripakile jäänud”, rahata ja tööta. Või nagu oleks mõni muu mõõk pea kohal rippumas.
Tegelikult ei ole.

Augustiõhtutel, ritsikate laulu saatel tajun ma seda ohtlikuna. Siis on kõigest ilma olemise tunne eriti tugev. Ma ei tohi muutuda ebakindlaks. Augustis on mu võimed kõige tugevamad. Võib–olla talvel, veebruaris on nad sama tugevad. Mu võimed on maksimumilähedased ja võib–olla annab neile erilise jõu seesama kõhedus, mida ma lakkamatult tajun. Maapind tõmmatakse kohe jalgade alt ära nagu vaip. Siuhti!

Mingi tühine tegevus aitab sellelt mõtted kõrvale juhtida.

1993. aasta kevadel oli selleks tühiseks tegevuseks taara vedamine. Korter Oksa tänaval oli täis eelmise omaniku tühja taarat ja ma otsustasin enne väljakolimist selle poodi vedada, sest kevadtalvel oli raha väga vähe.

Ülemuse meelest oleksin pidanud muidugi kolmesajakroonisest palgast ära elama. Käisin moepärast veel ennelõunati tööl, istusin tühjas kontoris, kui kõik lõunale läksid (polnud millegi eest kohvikus istuda) ning kui koju jõudsin, ladusin koti taarat täis ja läksin libedaid kõnniteid pidi kilomeeter eemal asuvasse poodi. Taararaha eest ostsin tavaliselt šokolaadi ja saiakesi. Ma ei kukkunud kunagi ning ükski pudel ei läinud katki. Aga kevadel, kui teed olid juba porised, sõitis mulle üsna kodu lähedal jalgrattur otsa.

Mida vähem raha sul on, seda paremini hoiab see mõtted eemal jalge alt libisevalt maapinnalt.
Vabandust: äratõmmatavalt. Ega me tea. Intensiivsus sunnib arvama, et see tõmmatakse. Libisemises on midagi õrna, peaaegu tajumatut. Libisemine on pehme sõna tunde kohta, kui tead, et jalgade all on tühjus.