Pallimäng

Mängisin oma peigmehega palli. Mitu väikest, pihku mahtuvat värvilist põrkepalli; suutsime kõik ära kaotada, kuigi seal oli ainult betoonplaatidega lage plats. Nad ei kadunud plaadivahedesse, vaid kuhugi väljapoole platsi, mis näis võimatu. Rohi ei olnud väga kõrge, kuid me ei leidnud neid üles. Kolimine oli nagunii ukse ees, asjade kadumaminekud samuti, mis meil pallidest!

1996. aasta suvel valitses tohutu vaikus, Tartus ei ehitatud veel eriti midagi. Ülejõe vaikus peitis lugu, mis oli paks nagu muinasjuturaamat, seda andis lugeda, see oli seitsme lukuga kinni keeratud ja kindlasti mitte mõeldud 20. sajandi jaoks, see oli 21. sajandi lugu, ja ma ei tea, kas ma seda teile siingi veel räägin.