Ümarnurga baar

Ole üle oma traumadest! Kirjelda tegevuspaika nagu kriminalist! Teekond algab jõululaupäeva tuisuga Annelinnast. Pärastkellakolmeses hämaruses kaob ta mul silmist, sest jään sihilikult maha Pika tänava alguses, kus moodustub tagahoovide tuttavlik muster, jään majanurga taha, tehes iga järgmise sammu aina aeglasemalt. Kuni Mario silmist kaob.

Niikaua kui teda näen, ei pööra ta pead ega vaata tagasi. Mind valdab mõistmatus küsimuses, miks ma maha jäin ja seisan vene kiriku ees bussipeatuses. Samal hetkel peatub mu ees buss number neli. Hüppan bussi ja sõidan sellega temast mööda. Surnuaiaväravas lähen maha, kitsas rada lookleb läbi hangede. Jõuan – kuigi tundub, et ei jõua, sest nähes jälle inimtühja lumist keskkonda tuleb tagasi vana soov heita hange ja jääda seal magama –, sellegipoolest jõuan Mario venna haua juurde, justkui viiks sinna ainult üks tee, või viib ainus tee ta vanemate hauani, terve surnuaed ümbritseb mind ainult hauani jõudmise pärast. 

 

Ta seisab haua kõrval, joob pudelist viina, olemata mind nähes üllatunud. Me ei tee vahejuhtumist – kadumisest ja teineteise leidmisest juttu, nagu ei oleks see tähtis. Selles sumuses õhtus on tähtsaid asju raske eristada, olen läbi külmunud, jalutame piki Staadioni tänavat Narva maanteeni ning ongi Ümarnurga baar ka sel päeval avatud.