Luitunud suvemälestus

Tegime Kaali järvele mitu ringi peale. Sealkandis oli tore kõrts, kus müüdi kanget kohalikku õlut. Õhtuks jõudsime Tehumardile, kus on sõjamälestusmärk. See kujutab  betoonist tetraeedreid täis külvatud põldu. Või kuidas neid asju täpselt nimetatakse. Need näevad välja nagu stiliseeritud kalapead. Meenutades eesti muinasjuttu, kus põllule külvatakse kilupäid ja hakatakse sealt saaki ootama. Mis muinasjutt, mis Saaremaa, mis sõda? Kes seda enam mäletab.

Saaremaal olin ma esimest korda 1994. aasta alguses.  Sellest korrast pole küll midagi meeles peale kõrgete lumehangede tee kõrval. Oli hirmus külm jaanuari keskpaik. See oli ühe konkreetse inimese Saaremaa, kelle juures olen ka hiljem sel saarel käinud. Teiste inimeste Saaremaa on olnud hoopis erinev. tol Kaali järve korral sõitsime samuti läbi Karja tolle mehe poole. Ostsime pagaritöökojast sooja rosinasaia. Öösel magasime vana talumaja väikeses toakeses, ja ma veel ei teadnud, et üks etapp mu elus hakkab läbi saama. Et juba hommepäev vajan kiiret reaktsiooni, palju raha, muretut eluhoiakut ja parasjagu endale omast unustamisvõimet, et jätta hüvasti mõne inimesega ja suure tükiga oma minevikust.

Unikaalsed asjad

Maailmast, kus igal asjal oli oma elulugu ja mitmetine tähendus, kukkusin äkitselt tema 21. sajandi alguse koju, kus iga asi oli uhiuus, standardiseeritud, mittepurunev, kuumuse- või kukkumiskindel (nõud), mitmeaastase garantiiga (kodutehnika), külm, kõva ja hästipuhastatav (mööbel), hoolimatult riiulissetopitud raamatud ja halvastikoheldud kassetid ja CD-d tähistasid aga kunsti taandumist võrdväärseteks ühikuteks, odavaks tiražeeritud laiatarbekaubaks ... Arhiveerimine ja loetelude koostamine oli mind huvitanud ainult korteris nr. 69 ja seal tegi seda minu eest juba keegi teine, otsekui olekski selle korteri ajalukku sisse kirjutatud see, et see muutub potsentsiaalsete arhivaaride huviobjektiks.

Sirelid ja sperma

Vastutulijate seas teeb suvi selektsiooni. Ma ei tea, kas need on samad inimesed, kes 15 aastat tagasi. Täna tundus väga, et on. Keeristuul sakutas ja räsis õitsevaid sirelipõõsaid, nii et sirelite lõhn tänavatel ja sperma lõhn mu kätel segunesid. Läbi tumedate prillide - need ei maksnud mitte vähe - tundub Tartu oma suvelõhna ja puumajadegaga seesama kauaotsitud linn, kus ma kunagi olin noor, õnnelik ja rahata.

Sel suvel olen, vastupidi, nii rikas, et mul on raha rohkem, kui vaja mu tegelike vajaduste katteks. Ma uurin tänavate lookeid ja kuulatan tuult. See on lõunast. Puude sahin meenutab aastat1994. Mul on jälle aega samapalju nagu siis, et seda kuulata.

Koerakoonlaste maa

Esimene koernaine tuli mulle vastu kusagil linnapiiril, sealkandis, kus on need rikaste inimeste vaiksed äärelinnatänavad. Mopsinäoline ja vastavalt ka pahurailmeline blondiin kärutas üht last poe poole ja teine tilpnes tal sabas. Ei tea, kas ta ise oli mõõtnud oma nina ja suu vahelist piirkonda, joonlauaga? Kuid kindlasti mitte enne, kui tal tekkis mõte lapsed sünnitada.

Teist koernaist märkasin Hiina restorani kandis, kuid õnneks valis ta teise tee, tema lapsevankri kummid sahisesid ebameeldivalt. Kolmas aga tuli vastu lausa pargis, meenutades küll mitte enam mopsi, vaid mõnd suuremat looma - ta oli punnis silmadega, ja oleks ilmselt hammustanud, kui oleksin teda silmatorkavamalt uurinud. Kuid tülgastusega pöörasin pea kõrvale. Temalgi oli lapsevanker. Miks siin maal tehakse sugu ainult koernaistega, küsisin imestunult.

Ära sellest ülemuse kuuldes räägi ...

Berliinil on Eesti, täpsemalt Tallinna lõhn. Öö läbi avatud kebabiputkad on põhjus, miks sinna veel kord tagasi tahta. Meie tookordne eelarve ei lubanud pornoteatrit ("Me läksime sellest ju mööda!" ütles tema, kui imestasin, kas tõesti Berliinis on legaalsed pornoteatrid), aga nüüd saaksime sinnagi. Ühesõnaga, tuleb osta ainult lennukipiletid ja sõita, sest kahe nädala pärast algab puhkus.

Töö on omaette teema või see, kuidas ma imiteerin töö tegemist, kasutades meeleldi ära oma töökoha väheseid mugavusi - võrguühendust, telefoni, mõnusat tooli, silmadele sõbralikku valgust ja odavaid lõunaid. Sveta ütles: "Ära sellest ülemuse kuuldes räägi", kui kirjeldasin nippe, mida olen viimase kuu aja jooksul välja mõelnud, et töölkäimine muud elu ei kipuks segama. Loodan, et ülemus vähemalt ei kuula, kui ma sellest räägin. Ei loe, kui ma sellest kirjutan. Või kui ta on teinud mõlemat, siis teeb ta näo, et ei ole seda teinud. Peidab pea liiva alla. Ohu märk on see, et olen hakanud lugema raamatuid, mis varem oleksid tundunud liiga ilutsevad - järelikult on elu argine pool minust ohtlikult üle rullimas ja ma vajan sellele vastumürki. Nüüd jõuab mulle kohale, miks loetakse naistekaid või imalat naisluulet ja miks raamatus peab olema palju värvilisi pilte.

Olen kaotanud usalduse oma tööandja suhtes.
Kuid ma ei samastunudki kunagi kontserniga.
Ma pigem vilistan sellele, et nemad samastuvad.

Annelinna varjud

Raudteejaam oli täiesti inimtühi, ja õhtul enne magamajäämist kujutasin ette jaamahoone küljel asuvat ust, tumedat sügavikku, mille taustal tuul liigutas oksa õunapuuõitega. Mitte kedagi. Ka seal oli pood. Ostsime sealt alkohoolseid jooke ja süüa enne rongi tulekut. Järgmise õlle.

Selle mälestusega jäin magama ja üheteist paiku õhtul ajas telefonihelin mind üles. Ta ütles iga asja peale "jah", kui ma võrdlemisi uniselt ja kriitikameeleta oma päevast rääkisin. Isegi unisena ei räägi ma ennast sisse, vaid ainult tühjast-tähjast. Ma ei mäleta enam isegi, mis oli see TÄHTIS. Siis jäin jälle magama.

Kui ärkasin, oli mulle selge, millest ma tahan temaga jörgmisel korral rääkida. võib-olla ka sellest maiõhtust, kui tema juurde läksin mööda kanaliöörset tänavat. Oli pilvealune ilm ja veel ei olnud probleeme sellega, et oleme unustanud kõige tähtsama.

Majanduskriis

7. augustit 2007 peetakse 21. sajandi suurima majanduskriisi alguspäevaks. Sel päeval katkestas Prantsuse suurim pank raha väljamaksed kolmest riskifondist. Minul hakkas just samal ajal hästi minema.

Suurima kriisi ajal õnnestus mul olla seda kriisi täiesti tähele panemata.Sel oli mitmeid aspekte. Võib-olla peamine - hakkasin saama 40, jõudma otsustavasse vanusesse, kus inimene seisab vastamisi oma pöördepunktiga. Hetkega, kus teda ootavad suured teod või otse vastupidi, algab pöördumatu allamäge sõit. Kuid enne seda otsustavat hetke tuleb elult võtta veel kõik võimalik.

Nii hea kui halb. Muuta see pisut paremaks ja siis elule tagasi anda.

 

Ööl vastu 1. maid istusime Ülikooli ja Lossi tänava ristumiskohal. Valge plastmassmööbel helendas hämaruses, kõik andis märku, et kesköö läheneb. Üliõpilane jutustas, et ennustaja öelnud, et ta sureb kolmekümnekolmandal eluaastal. Tema lugu andis saabuvale ööle fataalse värvingu. Keegi võttis kotisügavusest järgmise pudeli. Kui oleksin tahtnud rääkida, oleks mind kuulatud. Pimedusest ilmus mees - pikk, sügavate silmakoobastega, seljas tume ülikond, pani käed mu õlgadele ning ma võpatasin.
"See on see patoloogilise pilguga noormees," ütles saabunu, "ja tütarlaps, kes oskab ehmatada - teil oli tookord üks lause, kas mäletate seda?"
"Ei, ei mäleta, ainult lauset, millega teie kerjasite agressiooni."
"Kerjan?" Mees kummardus lähemale.
"Mida see tähendab, kuidas te võite öelda, et kerjan? Kas oskate saksa keelt?"
"Jah," valetasin.
Ta libistas pilgu üle laudkonna.
"Minagi võiksin saksa keele ära õppida. Siis räägime hirmudest -"
Mees liigutas hääletult suud. See, millest ma aru ei saanud, oleks mu peaaegu tapnud. Ta pööras selja ja lahkus pikkade sammudega, sulas öösse.

Väljavisatu

Nägin hommikul Pikal tänaval õitsevat toomingat. Pöörasin Fortuuna tänavasse alla ja ei pidanud ikkagi vastu, vaatasin meie kunagist akent. See asub teisel korrusel ja õhuakna ruut on nüüdseks katki läinud, avast paistab aga midagi tumedat ja katkist, nagu oleks toa lagi hakanud akna kaudu sisse (õigupoolest välja) langema. Ka altuks kõikus hingedel. Tundsin tahtmist majja siseneda ja ka fotoaparaat oli kaasas, aga ma millegipärast siiski ei teinud seda. Seisin kõnniteel ikkagi liiga kaua, sest aknale ilmus kellegi rusikas ja vali kloppimine peletas mu sealt minema. Õnneks olid mul päikeseprillid ees. Kõrvaltänavas peitsin need kotti nagu ka peas olnud sinise rätiku ning kes teab, võib-olla sellepärast kinkisingi hiljem rätiku Katariinale? See sobis talle hästi.

poolt või vastu

Väljun kodunt alles siis, kui mitte kuidagi teisiti ei saa. Kui on tarvis asju ajada. Saadan ära tehtud töö, loen posti läbi ja saan mõne järgmise töö. See on aja jooksul nii kujunenud. Mu elus ei juhtu suurt midagi. Mitte ühegi poolt ja vastu ma ei ole. Muutused leiavad aset väga aeglaselt. Vahel viskan Muutuste raamatu järgi münte. Hiinlastel on põhiline tarkus igast olukorrast väljumiseks – ära midagi tee, küll siis läheb kohe üle. Seekord tuli kaks heksagrammi – täiesti tühja koha peale õudne seis - kaks ühe asemel; ja muutuvaid jooni oli palju.
Mõlemad märgid olid iseendaga väga hästi kooskõlas.
Mõlemad rääkisid ees ootavatest väga halbadest sündmustest.
Alati on raamat õigust rääkinud.
Pärast pikka vaikust tuleb alati midagi.