Haagel, kui tulin bensiinijaamast lapsega Laysi
krõpse ostmast, täpselt seesama mees,
kes raamatukogus, märkas, et teda vaatan,
mingi närvilisus
ta olekus näis ammusest tuttav,
samast vaatest omaenda aeda:
et isa tuleb halge täis käruga ja
vaatab midagi, mida ma ei näe,
ja ta ilme on sellest
millestki – ülejõukäivast – vaevatud.
Kas peegelpilt ei või olla
tõelisem
kui peegelduv tegelikkus.
Tõelise ja näiva vahekord
ei ole kindlalt fikseeritud,
fiktsionaalne maailm on olekult
kahetine, piiripealne. Pole lõpuni
selge,
mis mille teisik.
