Lilled Vabakal

Piret Bristoli uus raamat.

Esitlus 26. märtsil kell 18 Tartu kirjanduse majas.
Illustreeritud autori fotodega.
Täpsem info tulekul.

Kvaliteetüksindus

Adaveres oli olnud tähtis hetk. Perekond, kellelt küüti sain, läks tuulikusse sööma. Seisin auto kõrval ja suitsetasin. Peale suitsupaki ja mõne rahatähe taskus polnud mul midagi omaks nimetada. Soe tugev tuul puhus otse läbi minu. Kujutasin ette linna. Monotoonset halli värvi tänavaid ja massiivset hoonestust. Palju kõrgeid maju ja müüre ilma valgust peegeldavate suurte akendeta. Joonlauaga veetud tänavaid. Linna lakkamatut, olemuslikku ööd. Raamatukogu. Suurt maja riiulite ja paljude korrustega. Akendeta astmelisi seinu nagu püramiidil. Kõike seal sees. Lifte, kus saab sõita salapärastele korrustele üles ja alla. Neis liftides ei puudu nupp, millega saab sõita näiteks korrusele 5000. Vahel võib neis liftides tundmatu veetleva mehega suudelda, jälgides ennast samal ajal seinal olevast maagilisest peeglist.

Selles raamatukogus kujutasin ette kitsast magamisaset riiulite vahel ning oma salatöö päevarutiini, mida naudinguga rikun. Vahel naudin sellest kinni pidamist.

Kõige lõpuks mõtlesin mehele, kes oli kõige selle põhjus.

Sel hetkel polnud mul midagi ega kedagi selletaolist.

Natuke meenutas paik mu lapsepõlvekodu pööningut.

Õpetus, mida jagatakse paljudele, lahjeneb.

Ma olin ainus õpilane.

Aga kuidas teha endale motiveerivat seina või tuba, seda ta küll ei õpetanud. Tema enda tuba oli täis inspireerivat, suurepärast, haritud segadust. Kui oli üldse inimest, kes uskus, et ta elab igavesti, olin see mina.

"Üks ümberringi" Tartus

Teisipäeval kell kuus esitletakse Tartu kirjanduse majas 

Jumalike Ilmutuste raamatuid

Piret Bristoli luulekogu "Üks ümberringi"

Sven kivisildniku "Seda õiget luuleõpikut" ja

Margo Vaino "Makilinti mälus". 

Räägitakse natuke kirjandusest ja palju elust,

ja nagunii on tore.

Need fotod pärinevad Bristoli-Vaino-(:) kivisildniku-Billeneeve

esinemiselt Pärnus ja Tallinnas. Mõnel pildil on näha ka Bristoli kollase kaanega raamat.

.

Küsimärgita küsimused

Märtsivalgus

Nende piltide tegemise vahe on 18 päeva. Selle aja jooksul

polegi suurt muud juhtnud, kui et lumi on mitu korda ära

läinud ja uuesti tagasi tulnud. Elu käib kalendri järgi. 

See on poole suveni täis kirjutatud. 

Täis küsimusi, mille lõppu ma

küsimärki ei pane.

 

Saladused ja rahvarohked kohad

Nagu raamatuid täis tuppa on väga lihtne peita ära üht raamatut, võiks ka rahva hulka inimest peita. Kuid ometi pole see nii. Mäo bussijaamas on selline raamaturiiul (olen näinud midagi sellist ka Valgas, Olustveres, Tallinnas). Oli 1. jaanuar 2013, kui ma seal aega parajaks tegin, oodates busis, mis viiks mind Põltsamaale H.-K. H. juurde.

***

Tamperes hakkasin juba veidi igatsema Tartu rahvarohket Rüütli tänavat. Keegi Soomes ei lõbutsenud minu nähes nii häälekalt, nagu meil kombeks. Hakkas juba paistama, et kogu rõõm on maailmast otsa saanud. Sellegipoolest pole ma Rüütli tänavale õhtutundidel nina pistnud. Ei tea, mis seal küll praegu sünnib? Kas kollane valgus ujutab Tartu kesklinna samamoodi üle nagu kümme aastat tagasi, kui öine Zavoodi-minek tundus romantiline? Rüütli tänaval on alati rohkem kui 20 inimest ja võib-olla avaldavad nad seal ka meelt.

Samas on oskus ennast suures rahvahulgas täielikult ümbritsevast välja lülitada hoopis teine asi. See ei ole seotud põhjusega, miks ma rahvamasse väldin. Kunagi kirjutasin rahvamasside vältimisest isegi Tartu Postimehes loo. See juhtus siis, kui see blogi mõneks ajaks vaikseks jäi.

Link: http://tartu.postimees.ee/974808/piret-bristol-vaikimise-tagamaad