pühapäev, 6. detsember 2015

Paremad päevad möödas

Kuupäeval xx.yy.zz oleksin andnud ei tea mida, et olla Tartus, kuid selle asemel olin muidugi Tallinnas. Aga kui oleksin olnud Tartus, oleksin näinud umbes sama, mida nägi selle video tegija, kes xx.yy.zz päeval veerandtunnise jupi elu üles filmis ja selle aastaid hiljem internetti riputas. Tundsin, nagu vaataksin iseenda praeguste silmadega Raekoja platsi, mille nurgal oli veel ajalehekiosk. Hoidsin hoopis kõrvasti tugitoolist kinni, pilk ekraanil, sest täpselt nagu tookord ootasin iga hetk oma vaatevälja ilmuvat üht meest. Tookord ei lugenud põrmugi, et olin otsustanud Tartusse minna nii või teisiti, kas nädala või kuu pärast - oma Tallinna-ajas tundsin valusalt iga kaotatud hetke, tajusin pinget, milles kujustus hetk, kus üks mees on ilmumas Raekoja platsile, et minna tööle või näitusevamisele viltusesse majja, või hoiupanka elektriarvet maksma - minu jaoks oli  atmosfäär täis märke ta peatsest kohalolust ja kusagil silmapiiril ka totaalne pingelahendus kohe, kui ta nähtavale ilmub. Ärevus taastus seda videot vaadates; on isikuid, kelle kohalolu on isegi 20 aastat hiljem reaalne nii ekraanitaguses maailmas kui samal ajal minu 21. sajandi toas. On oootust ja meelerahu kaotust, mis on reaalne, sinu aeg hakkab järsku pöörase kiirusega jooksma, oled aja nagu tugeva veekeerise meelevallas ja sul pole aimugi, kuhu see sind kannab.

Vaatan aknast välja. Päike nagu paistaks, aga mulje on petlik, varjud ei moodustu.
Mis udu taga toimub, jääb teadmata,