teisipäev, 6. aprill 2010

Tantsiv mees

Mees tantsis Supilinna päevadel ja puud polnud veel lehte läinud ja ma teadsin ta nime, kuid ei mäletanud, et olen teda enne näinud: meest mustas, ega mäletanud sedagi, mis ma temast enne olin arvanud, sest see tants – oli esimene sedasorti tants mudale tallatud maal. Vaatasin hoolega, et ma ennast teda pildistades poriseks ei määriks.
Mis temast sel õhtul edasi sai, see polnud suurt minu asi, kuskilt ma seda kuulsin ja kohe jälle ära unustasin, ja teda järgmine kord nähes – võib-olla aasta hiljem – hõikasin juba, et see, et näe, kuulus, võib-olla isegi geniaalne N. siin, mille peale ta märgatavalt elavnes, astus päris ligi – liiga lähedale, nagu märkasin –, ja suudles mu rinda, aga seljas oli mul roheline teksatagi, ja selle taskus, täpselt kohal, mis teda huvitas, oli rahakott vähese rahaga.

Ja ma mõtlesin: ta võiks teha näo, et suudleb, aga tegelikult tahta raha, ja ega ma palju eksinudki. Mööda läks veel mitu kuud või aasta koguni, sel kevadel oli mu elus esimest korda nii palju inimesi, elevust ja rõõmu, mis meenutas 1994. aastat – aega täpselt 10 aastat varem – uusi tuttavaid ning raskestikirjeldatavat ja üldse mitte põhjendatavat, aga tõest võidutunnet, kus tead, et oled võimeline vallutama kogu maailma, kui sul see tahtmine peaks tulema.

Samas, paralleelselt sellega on sul peas tagumas rütm, sõnad, mis tuleb üles kirjutada, meelde jätta, jõuab kätte suvi, linn su ümber elab oma elu, mille osa on sinu elu, meenutad vahel meest, kellel oli tavaks mõõta, kui palju kuupmeetreid sellest linnast täidad sa oma kehaga, mõõta õhku, mida hingad, mõtled selle mehe peale ja – et kõik on korraga läbi. Ja – et ega sa seda väga kahetsegi, see on üks neid asju, mida enam muuta ei saa (nii sa oma naiivsuses arvad).

See kõige läbiolek annab sulle justnagu tiivad. Milleks tiivad? Eks ikka selleks, et lennata. Umbes samamoodi lennata, nagu sa nägid, kui jälgisid tantsivat meest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar