kolmapäev, 14. oktoober 2009

Minu rahaline ekvivalent

Mul ei olnud raha ja täpselt sel õhtul tuli osta sünnipäevakink. Albert jättis laua peale sada krooni, mida ma tegelikult enam eriti suureks rahaks ei pidanud. Sellest sajast kroonist sain aru, mis on minu väärtus tema jaoks sel hetkel, kui see väärtus oleks võinud olla juba väheke suurem. Saatsin ta bussipeatusesse, auto pidi ta peale võtma. Jäin ise teisele poole teed passima. Hakkas hämarduma. Sügisõhtu jõudis kiiresti, peatusesse sõitis buss, korjas üles inimesed ja ta jäi üksi. Jälgisin teda. Ta ei paistnud enam mäletavat või tegi näo, et ei tea midagi mu olemasolust teisel pool teed. Kõige selle tõttu lahkusin, kui suits tehtud.

Kontrollisin rahaautomaadis, kas ülekanne on tehtud. Minu üllatuseks tõesti oli. Arvel oli natuke rohkem kui viisteist tuhat krooni. Võtsin välja tuhat viissada ja ostsin poest – heledasti valgustatud SPAR-i ketti kuuluvast kauplusest – kommikarbi, purgi lahjat džinni ja kaks pakki vaniljelõhnalisi sigarette. Ja süüa. Need olid kummalised ja tarbetud belgia sigaretid, mida oli hea suitsetada väljas, keset sügavaid hangi, mis süvendas selle armusuhte alati kergelt lootusetut atmosfääri.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar